Cannes’i žürii vältis auhinnates poliitikat

Austraalia näitlejanna ning produtsendi Cate Blanchetti juhitud üheksaliikmeline Kuldse Palmioksa kohtunike kogu tegi oma tööd küllap hästi. Või nagu ütles mullu Palmioksa peafavoriite, filmi «Armastuseta» lavastaja Andrei Zvjagintsev žürii avapressikonverentsil: «Ma tahan oma tööd teha südamega.»

Seekordse auhinnatabeli kohta võib küll öelda, et poliitmängurite kõrvu selles ei paista. Selle üle, kuivõrd on Cannes’i žüriide otsustes poliitilisi motiive, on alati vaieldud ja ilmselt vaieldakse edaspidigi. Aga uskugem siis festivalijuhti Thierry Frémaux’d, kes on kahtlemata üks praeguse Euroopa säravamaid kultuuripoliitikuid: «Cannes’i žürii on oma otsustes absoluutselt vaba.»

Kõik ei saa auhinda, ka parimatest jääb keegi ilma. Kui võistluskavas olid ainult kolme naisterahva lavastatud filmid, kas pidanuks siis võrdsusfriikide arvates pooled auhinnad minema neile kolmele?. Jätkem selline loba, selleks korraks on filmid vaadatud ja Cannes’i kitsad tänavad taas koerakestega jalutavate pensionäride päralt.

Eestis linastumine lahtine

Isiklikult olen küll kurb, et ühe minu lemmiklavastaja ja nüüd siis viimaks ka Palmioksa laureaadi, jaapanlase Hirokazu Kore-eda «Poekratid» linastus samal päeval, kui olin juba kojulennul. Aga muretsemiseks pole palju põhjust, sest peaaegu kõik mullu Cannes’i auhinnatud filmid on Eesti kinodes juba linastunud. Maailma parimaid filme saab tänu meie filmilevitajate ja kinopidajate tublile tööle Eestis täiesti vaadata, kui ainult kinoskäimiseks aega antaks. Niisiis, loodan võidufilmi koos selle tegelaste väikeste inimlike viperustega peagi kodumaises kinos näha.

Kahju ainult, et meie filmiloojad nii harva Riviera sooja päikese kätte jalutama pääsevad ja maailma parima pildi ja heliga kinosaalidesse maailma parimaid filme vaatama satuvad.

Aga praegu on peagi meie ekraanidele jõudvate filmide asjus veel mõnigi ots lahti ja festivalil viibinud levitajaid küsitledes ei saanudki selle kohta kuigi tihti selget vastust. Üks põhjus on ka selles, et mikroskoopilise kinomaa Eesti levitajatelt küsitakse auhinnatud filmide eest lausa hingehinda.

Jah, Lars von Trieri sarimõrtsuka loo Eestisse jõudmine oli juba mitu aastat tagasi teada, aga Gilles Jacobi (Cannes’i festivali eelmise presidendi) «paipoisi» lavastatud «Maja, mille Jack ehitas» polnud seekordses võistluskavas. Ja eks ole neid sarimõrvafilme juba parasjagu nähtud ka.

Omade ja võõraste klannid

Eespool sai mainitud poliitikute kõrvu, mida  Cannes’i tänavuse žürii hinnangutest justkui ei paista. Tegelikult polemiseerib ju Spike Lee auhinnatud film «Must klanlane», mõistagi mitte otsesõnu, praeguse lääne tsivilisatsiooni «esisäutsuja» rahvuslike ja poliitiliste seisukohtadega (isegi siis, kui neid seisukohti üsna tihti muudetakse). Aga ksenofoobia on ju vaata et igavene, ürginimlik teema. Spike Lee filmi pealkiri muide tõukub David Wark Griffithi «Rahvuse sünni» originaalnimest ja  suurfilmi aluseks oleva Thomas F. Dixoni romaani pealkirjast «The Clansman» ehk «Klanlane» (Ku-Klux-Klani liige)

Parimaks režissööriks valitud Pawel Pawlikowski meisterlikkusest sai kirjutatud juba eelmise esmaspäeva Postimehes. Et see töö võib saada ühe peaauhindadest, oli tunda juba filmi vaadates. Teine samasuguse elamuse pakkunud teos oli Iraani filmilooja Jafar Panaghi taas koduaresti kiuste tehtud film «Kolm nägu», aga auhinna sai lavastaja hoopis käsikirja eest.

Olen kindel, et «Kolme näo» käsikiri (kui seda üldse paberile pandigi) küpses võtete käigus improviseerides, Panaghi ja tema trupp sõna otseses mõttes kirjutasid kaameraga, luues vaatajas peaaegu müstilise tunde, kuidas ekraanil, nende silme all sünnib lugu, sünnib film, sünnib üks uus maailm. Panaghi suudab luua tunde, et just niiviisi, hommikust õhtuni autoga sõites ja kaassõitjaga omavahel asju arutades võibki sündida üks teine maailm, ja vaataja on selle maailma sünni otsene tunnistaja.

Põrgulik kaos Cafarnaúm

Liibanoni filmid ei ole Eesti kinodes kuigi sagedased külalised – et mitte öelda: need on peaaegu tundmatud –, kuid usun küll, et Nadine Labaki juba kolmas film Liibanoni lihtinimeste valusast igapäevaelust vääriks rohkemat kui paari linastust PÖFFil. Ehkki realistlikult mõeldes ja natuke Eesti kinopubliku maitset tundes peab ütlema, et sellise filmi siia toomiseks oleks vaja tublisti toetust ja ettevalmistustööd.

Nagu märgib lavastaja, tähendab filmi pealkirjaks olev sõna «Cafarnaúm» prantsuse keeles kaost või korralagedust. Päriselus on see ühe Palestiina külakese nimi, kirjanduses kasutatakse seda ka «põrgu» sünonüümina. Siit edasi võib lugeja fantaseerida, millistel maastikel Nadine Labaki pilk liigub.

Veel pisut 71. Cannes’i auhindadest. Jean-Luc Godardile antud Eriline Palmioks pole küll Palmioksade Palmioks, mille võttis 1997. aastal  Ingmar Bergmani eest vastu tema tütar. See on seni jäänud esimeseks ja ainsaks Palmioksade Palmioksaks elutöö eest. Aga Godard sai oma tunnustuse muidugi mõista kui filmikunsti olemuse väsimatu analüüsija ning tõlgendaja. Ta ongi «erilist» väärt.

Head meelt tegi, et kõrvalprogrammi «Eriline vaatenurk» parimaks filmiks tunnistati ukrainlase Sergei Loznitsa mastaapses rahvusvahelises koostöös tehtud «Donbass», tundlik ja kriipiv pildistus sellest, mida kujutab endast sõjaseisund, sõjas olemine. Inimene sõjaseisundis. See pole mingi action, see on midagi palju hullemat. Väga valus ja elus teos.

Rahvusvaheline filmiajakirjanike ühendus FIPRESCI organiseeris eraldi punktitabeleid kõigi programmide filmidele. 19 filmist kirjutajat eri maadest pidas võistluskavas nelja punkti vääriliseks võidufilmi «Poekratid» kõrval veel filme «Metspirnipuu» (lavastaja Nuri Bilge Ceylan Türgist) ja «Põlemine» (Lee Chang-dong Lõuna-Koreast). Mõned kümnendikpunktid vähem said Pawel Pawlikowski «Külm sõda», Jafar Panaghi «Kolm nägu» ja hiinlase Jia Zhang-ke «Tuhk on puhtaim valge». Jätkem need filmid ja nimed meelde.

Lõpetuseks. Filmieestlasi oli seekord Cannes’is vist kõigi aegade rekordarv, üle 60, kõik muidugi ei pannud oma nime  Eesti Filmi Instituudi kohalolekutabelisse kirja. Levitajad, produtsendid, ka filmiajakirjanikud, muidugi PÖFFi tegijad, koguni paar filmiüliõpilast... Igati normaalne, et üle paljude aastate tutvus sellega, mis filmide lavastamise ja näitamise alal maailmas praegu tähtis on, ka kultuuriminister nõunikega. Ühesõnaga, paljud inimesed, kes kujundavad või tahavad kujundada Eesti filmi(nduse) homset nägu. Kahju ainult, et meie filmiloojad nii harva Riviera sooja päikese kätte jalutama pääsevad ja maailma parima pildi ja heliga kinosaalidesse maailma parimaid filme vaatama satuvad.

Filmitegijatele käibib ikka ja endiselt vana Tallinnfilmi loosung: me teeme filme, me ei vaata filme. Või kui on õnne, et sooja maa paleedes näidatakse just sinu tehtud filmi...

71. Cannes’i rahvusvahelise filmifestivali peamised auhinnad

Žürii president Cate Blanchett

• Peaauhind Kuldne Palmioks, Palme d’Or: Hirokazu Kore-eda «Poekratid» («Manbiki kazoku»; Jaapan)
• Suur auhind, grand prix: Spike Lee «Must klanlane» (BlacKkKlansman; USA)
• Žürii auhind: Nadine Labaki «Cafarnaúm» (Liibanon)
• Parim lavastaja: Pawel Pawlikowski «Külm sõda» («Zimna wojna»; Poola)
• Parim meesnäitleja: Marcello Forte Matteo Garrone filmis «Koeramees» («Dogman»; Itaalia)
• Parim naisnäitleja: Samal Jesjamova Sergei Dvortsevoi filmis «Mu väike Aika» («Aika»; Venemaa)
• Parim stsenaarium, võrdväärsena: Alice Rohrwacher i«Õnnelik nagu Lazzaro» («Lazzaro felice»; Itaalia) ja Jafar Panahi «Kolm nägu» («Se rokh»; Iraan)
• Kuldne Palmioks parimale lühifilmile: Charles Williamsi «Kõik need olevused» («All These Creatures»; Austraalia)
• Eriline Kuldne Palmioks: Jean-Luc Godardi «Pildiraamat» («Le livre d’image»; Prantsusmaa)
• Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Föderatsiooni (FIPRESCI; seekordne žürii esimees prantslane Michel Ciment) auhind põhivõistluskava filmile: Lee Chang-dongi «Põlemine» («Burning»; Lõuna-Korea)