Kuidas vabaneda tontidest?

Anna Hulačová teos «Maa-alune maailm pea alaspidi» 2018 Foto: Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus/Andrej Vasilenko

• Tänavuse Balti triennaali keskmes on kuuluvus killustatud identiteetide ajastul.
• Kõigi kolme suurnäituse vahel on mõningaid kattuvusi, kuid iga näitus on erinev.
• Omavahel on äärmiselt huvitavasse dialoogi pandud väga erinevate kunstnike tööd.
• Näitus mõjub kui vajalik mäss maailma vastu, kus kõik on ühtne ja kontrollitav.

Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses on nüüd pidulikult avatud kolmeteistkümnes Balti triennaal. See on iga kolme aasta tagant toimuv kunstinäituste seeria, mis on ühtlasi ka kõige suurem rahvusvaheline kunstifestival Baltikumis. Balti riikide 100. sünnipäeva puhul korraldavad seda tänavu esimest korda kõik kolm riiki koos.

See tähendab, et peale Leedu avatakse triennaali raames ka Eestis ja Lätis suurnäitused, kus saab näha tipptasemel kunstnike töid igast ilmanurgast. Rahvusvahelisel Balti triennaalil osaleb sel aastal üle 80 kunstniku, neist üheksa on pärit Eestist. Kolmeteistkümnenda Balti triennaali (BT13) pealkiri on «Give up the Ghost» («Unusta tont»).

Triennaali peakuraatori ja kunstilise juhi Vincent Honoré sõnul on tänavuse Balti triennaali keskmes kuuluvuse küsimus. Mida tähendab kuuluvus killustatud identiteetide ajastul? Olemas saab ju olla mitut moodi. Eriti tänapäeval, kui igaüks meist on paratamatult mitme identiteedi kandja. Mida teha, kui sa kuulud korraga mitmesse kategooriasse, mis üksteist justkui välistaksid? Kuidas olla vahepealne, hübriidne, kimäärlik? Kas see tähendab igasugusest identiteedist lahtiütlemist või hoopis pidevat eneseloomet? Kuidas ennast ümber teha? Need on olulised küsimused.

Nina Beieri teos «Auto» 2017 Foto: Juhan Raud

Nii moodustavad BT13 näitused omamoodi kolm peatükki, mis erinevad üksteisest nii sisu, konteksti kui ka formaadi poolest, kuid ometi püsib nende vahel teatav temaatiline järjepidevus. Vilniuse peatükk uurib geograafilise ja emotsionaalse territooriumiga seotud teemasid, Tallinna peatükk avab ja mõtestab keha olekuid ja võimalusi ning Riia näitus võtab fookusesse üksikisiku ja kogukonna suhted. Kolme näituse vahel on mõningaid kattuvusi (mõne kunstniku töid saab näha kõigil kolmel näitusel, mõne tööd ilmuvad kahel jne), kuid osaliselt kattuda saavadki vaid need asjad, mis üksteisest kuidagi erinevad.

Balti triennaali avanäitus Vilniuses oli julge, jõuline, mitmehäälne ning meeldivalt agressiivne. Nagu elu ise, ainult et ilusam ja huvitavam.

Vilniuse näitus oli julge, jõuline, mitmehäälne ning meeldivalt agressiivne. Nagu elu ise, ainult et märksa ilusam ja huvitavam. Avamisele oli kohale tulnud inimesi lähedalt ja kaugelt – paratamatult tekkis tunne, et just niisugustelt eeldustelt võikski tulevik võrsuda. Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse hoone oli näituse tarvis samuti huvitavalt ümber tehtud; kollasest klaasist sisse paistev päike laenas ühele saalidest oma värvingu, pannes selle niiviisi teiste ruumidega huvitavalt kontrasteeruma.

Dora Budori installatsioon «Säilitamismasin» 2018 Foto: Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus/Andrej Vasilenko

Samal ajal oli õhus ka teatavat pinget ja elevust: kõik olid natuke närvis, mis oli ka arusaadav. Sõna võtsid Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses direktor Kęstutis Kuizinas, triennaali peakuraator Vincent Honoré ning leedu kultuuriminister Liana Ruokyte-Jonsson. Seejärel vaadati näitust ja aeti juttu.

Ja tööd ise? Peab ütlema, et on märkimisväärne, kuidas BT13 Vilniuse peatükis on nii erinevate kunstnike omanäolised teosed omavahel dialoogi asetatud. Kohtuvad skulptuurid, installatsioonid, maalikunst, eksperimentaalvideod, müüt… Näituse iga töö tähendus teiseneb kõigi ülejäänud tööde tõttu, ometi ei kao ühegi kunstniku spetsiifika kuhugi. Võiks öelda, et BT13 korraga ehitab ja ületab kultuurilisi sildu, samas kui näituse külastajad on ise sillas.

Eesti kunstnikud mõjuvad selles rahvusvahelises kontekstis samuti väga hästi: Anu Põdra skulptuurid keeltest ei tundu näiteks Olga Balema maalide kõrval kuidagi kohatud, Katja Novitskova masinad tunnevad ennast aga tõenäoliselt väga koduselt Nina Beieri miniatuurseid, juukseid täis autokesi analüüsides. Väga võimsa mulje jätavad ka E’Wao Kagoshima intensiivsed popmaalid ning Laurie Prouvosti peaaegu et paganlikuna mõjuv installatsioon, mis omandas leedu sünkretistlikus kultuuriruumis veel täiesti uue lisamõõtme.

Laure Prouvosti installatsioon «Viis lekkida, liikuda», 2016. Foto: Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus/Andrej Vasilenko

Eks see rõõmustav mitmekesisus ja paljusus ole ka teadlik poliitiline seisukohavõtt maailma vastu, mis tahab, et kõik oleks ühtne, selge ja hõlpsasti kontrollitav. Aga kultuur ongi ju see kokkuleppeline ruum või väli, mis tuletab meile meelde, teinekord agressiivseltki, et ükski identiteet ei ole lõplik, ükski mõte pole kunagi iseendaga identne ning kõik tähendused on alati liikumises. Maailm koosnebki vahepealsustest, teisenemistest ja üleminekutest; inimene pole kunagi valmis või lõpetatud. Vastupidi, näib, et tal on isegi kohustus abstraktselt ja mitmehäälselt mõelda ning teha jätkuvalt läbi üha uusi ja uusi mõttelisi metamorfoose. Ainult muutuste kaudu saab ta endaks jääda.

Evgeny Antufievi nimeta teosed. Foto: Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus/Andrej Vasilenko

Selliste üleminekute valguses peaks töödest esile tõstma veel Augustas Serapinase hämmastavalt löövat, Ignalina tuumaelektrijaama kividest postapokalüptilist labürinti ning Evgeny Antufievi papist tehtud pseudoreligioosset ehitist. Eriti viimane mõjus kui tempel jumalatele, kellesse keegi pole kunagi uskunud. Niisuguse rõhutatud tehislikkuse kiuste (või ehk just selle tõttu?) kiirgab Antufievi kodukootud müüdist lausa uskumatut väge, mis käivitab omakorda ka kõik teosed, mis on selle pühakoja läheduses. Väga võimsad on veel Anna Hulačová loodud hübriidsed kivist kehad, kellest ühe sisemus vahutab meeldivalt seebimullidest. Tõepoolest, siin saavad kokku unenäolisus ja mateeria.

Kui näituse kohta midagi kriitilist öelda, siis ehk vaid seda, et vähemalt Vilniuse peatükk ei olnud triennaali pealkirjast hoolimata eriti hauntoloogiline. Teisisõnu, see vaatab pigem tulevikku ning avab uusi võimalusi, kui tegeleb otseselt mineviku häiriva kohaloluga. Aga võib-olla seda ongi tondi unustamise all silmas peetud? Igatahes võimaldab igasugune kultuur, aga võib-olla kunst just eriti, meil maailma eri nüansside, tahkude ja vastuolude suhtes palju tähelepanelikum olla kui tavaliselt ning neid sügavamalt läbi tunnetada ja ka nautida. Alati on mõnus, kui kunst on sinust võimsam, tugevam, imelikum. See inspireerib, mõjutab ning paneb maailma uutmoodi nägema.

Adam Christensen esineb kõigil kolmel 13. Balti triennaali peatükil. Foto: Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus/Andrej Vasilenko

Reisi rahastasid Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus ja Postimees.
 

KOMMENTAAR:

Kristupas Sabolius, filosoof, MITi teadur, Vilniuse ülikooli dotsent

«Mind huvitas väga, kuidas Balti triennaal tontlikkuse teemale läheneb. Esialgu olin ärev: tõtt-öelda ma ei tea, kas tontidega on võimalik toime tulla, isegi kui me nad unustame. Walter Benjamin kirjutab «Pariisi passaažides», et iga tsivilisatsioon toodab endast teatava kujutise või ülikujutise, mida ta nimetab fantasmagooriaks. See seostub ka Karl Marxi kirjeldatud tontide tantsuga – arusaamaga, et kaubafetišismi käigus tekivad toodetele inimlikud omadused. Või nagu kirjeldas tonte Jacques Derrida: tondid pole mitte need, keda ei ole olemas, vaid need, kes eksisteerivad pidevalt millegi teisena väljendumise kaudu. Teisisõnu, tondid on alati juba ette moondunud, alati juba võtmas kuju, mis erineb nende «tõelisest». Ometi mõjub triennaali pealkirjas esitatud üleskutse pigem kui provokatsioon, mis resoneerib kummitamisega ning väldib igasugust naiivset ratsionalismi. Näitus pakub väga võimast spektraalset kogemust. See näitab erinevate ja killustunud käikude kaudu, kuidas minevik ja tulevik olevikku sekkuvad, luues erinevaid režiime: utoopilisi, düstoopilisi, futuristlikke, animistlikke jne. See protsess ulatub isegi ruumikäsitluseni välja – Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse hoone teisenenud arhitektuuris ilmneks otsekui fiktsionaalsuse eri kihtide lakkamatu laienemine, need aga omakorda paljastavad ja tõstavad esile «päris elu».»

Balti triennaal 13

• 1. peatükk. Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus, Vilnius, Leedu (11. mai – 12. august)
• 2. peatükk. Tallinna Kunstihoone (29. juuni – 2. september)
• 3. peatükk. Kim? Kaasaegse Kunsti Keskus, Riia, Läti (21. september – 18. november)
• Osaleb sel aastal üle 80 kunstniku
• Peakuraator Vincent Honoré
• Komissarid Kęstutis Kuizinas, Maria Arusoo, Valentinas Klimašauskas, Renāte Prancāne
• Kaaskuraatorid Dina Akhmadeeva, Canan Batur, Neringa Bumbliene, Cédric Fauq, Anya Harrison
• Eesti kunstnikud: Merike Estna, Sandra Jõgeva, Kris Lemsalu, Maria Minerva, Katja Novitskova, Anu Põder, Ülo Sooster, Mare Tralla ja Maria Metsalu