Vincent Honoré: Balti kunstnikud kõnelevad rahvusvahelise kunsti keeles

13. Balti triennaali kunstiline juht ja peakuraator Vincent Honoré. Foto: Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus/Andrej Vasilenko

Vincent Honoré on 13. Balti triennaali peakuraator ja kunstiline juht. Seda juhtima valis ta rahvusvaheline komisjon, kuhu kuulusid üritust korraldavate organisatsioonide esindajad. Varem on Honoré töötanud kuraatorina Tate Modernis ja Pariisis Palais de Tokyos. Vestlesime temaga Vilniuses kunstist, identiteedi hübriidsusest ning sellest, mida toob Balti triennaal Tallinna.

Kuidas te iseloomustaksite tänavust Balti triennaali?

Mulle tundub, et see konkreetne Balti triennaal on korraga nii vastupanu kui ka helduse või suuremeelsuse akt. Vastupanu paljudele praegu maailmas pead tõstvatele nähtustele, vastupanu kaubastumisele, vastupanu passiivsusele. Meil on siin väga palju olulisi, aga ka agressiivseid hääli. Kuid samas on see ka väga helde. Just see, mida kunstnikud on teinud ja mida triennaal esindab.

«Unusta tont» tähendab minu jaoks loobumist mineviku taagast, teatavast raskusest, mis meil on, olgu see siis ajalooline või kultuuriline. See tähendab enese ümbertegemist, kollektiivselt. See on isegi omamoodi kultuurilise renessansi lubadus.

Räägime triennaali ülesehitusest laiemalt. Olete öelnud, et selle näitused on nagu ühe raamatu peatükid.

Jah, peatükid või, kui soovite, näiteks vaatused sümfoonias või ooperis. See tähendab, et kunstnike nimekiri tuleb kõigil kolmel näitusel väga erinev. Mõned kunstnikud võivad küll siin-seal taasilmuda – näiteks Nina Beier on kohal kõigis kolmes peatükis, Adam Christensen astub üles kõikides peatükkides, Pakui Hardware ilmuvad taas välja Tallinnas ja nii edasi... Teatav sidusus kõigi peatükkide vahel säilib. Aga näitused on väga erinevad ja kureeritud igaüks ise koha tarvis.

Millise põhimõtte järgi te triennaalil osalevad kunstnikud valisite?

Esimene põhimõte oli, et ma ei tahtnud endale seada mingeid raame või piiranguid. Triennaal pidi olema rahvusvaheline, pidi arvesse võtma seda, mis praegu maailmas toimub. See pidi olema visuaalselt lööv. Nõnda ma leidsin esmalt motiivi, mis triennaali struktureerib. Selleks on kuuluvus.

Nii hakkasid triennaali vormima kõikvõimalikud kuuluvusega kaasnevad küsimused. Kuidas võiks liikuda kaugemale identiteedist, mis on fikseeritud ja väljastpoolt toodetud? Kuidas võtta selle asemel omaks identiteete, mis on liikuvad ning mida saame ise luua? Identiteedid, mis lubavad sul muutuda ja ennast ümber teha. Kuuluvuse motiivist lähtudes töötasin välja kolm kontseptuaalset tööriista: vormitu subjektiivsus, sohiobjektid ja anti-kategooriad. Need aitasid mul alustada uurimistööd ja hakata kunstnikega rääkima.

Mille järgi kunstnikud kolme näituse vahel ära jaotati?

Ma ei lähenenud sellele päris nii. Tahtsin, et kunstnike nimekiri avalikustataks võimalikult hilja – mitte selleks, et olla salatsev, vaid lihtsalt selleks, et mul oleks rohkem aega uurimistööd teha. Esmalt töötasin välja triennaali kontseptsiooni ning alles siis hakkasin lähenema igale näitusele konkreetsemalt: et milline kunstnik läheb kuhu ning mis riigis millist teost näidata.

Iga näitusehoone on väga erinev. Siin (Vilniuses – toim.) oleme nõukogudeaegses betoonmajas, mis on ehitatud 1968. aastal. Tallinnas toimub näitus valgusküllases kunstihoones ning Riias avame näituse endises kommivabrikus. Seega keskendus Vilniuse näitus teatud mõttes loomulikult territooriumi mõistele: mida tähendab geograafiline, poliitiline ja emotsionaalne territoorium kui selline? Tallinna näitus seevastu keskendub kehale – surev keha, liikuv keha, ihaldav keha. Riia näitus jällegi keskendub kodanikuks olemisele ja kogukonna küsimustele: kuidas me suhestume kogukonnaga? Aga kõiki neid teemakäsitlusi dikteerisid hooned.

Mis teid ettevalmistava uurimistöö juures kõige rohkem üllatas?

Balti kunstnike puhul huvitasid mind väga ajaloolised kunstnikud, 60ndatest kuni 80ndateni. Avastasin väga palju kunstnikke, keda polnud enne teadnud. Ja mitmeid neist ma küll ei kaasanud triennaali, ehkki tõtt-öelda oleksin võinud. Mõned on siiski esindatud: näiteks Anu Põder ja Ülo Sooster, kes on peamised Balti ajaloolised kunstnikud. Kui uuematest kunstikest rääkida, siis üllatas mind väga, et Baltimaades sisuliselt ei ole kunstiskeenesid. On lihtsalt olulised kunstnikud, kes töötavad igaüks isemoodi.

Kuidas te siis võrdleksite Eesti, Läti ja Leedu kunstnikke?

Ütleksin, et Leedu kunstnikud on pisut kontseptuaalsemad, protsessuaalsemad – nende looming põhineb rohkem protsessil. Eesti kunstnikud seevastu pööravad palju otsesemalt tähelepanu materiaalsusele – keraamika, värvid… Läti kunstnikel on see rohkem segamini, kusagil vahepeal.

Aga ma ei usu, et oleks mingeid essentsiaalseid omadusi, mille abil võiks vaadata kunstiteost ja kohe ära tunda, et näe, see on Lätist või see on Belgiast. Te nägite ise, kuidas ülakorrusel sulasid Balti kunstnikud täielikult rahusvahelise näituse sisse. Mis muidugi ei tähenda, et kaoks ära nende tööde spetsiifika või ainulaadsus – need lihtsalt kõnelevad rahvusvahelise kunsti keeles.

Triennaal kannab pealkirja «Give up the Ghost» («Unusta tont»). Keda või mida siin mõeldud on?

«Give up the ghost» on ingliskeelne väljend, mis tähendab suremist – nii et esmapilgul pole see justkui kõige positiivsem sõnum. Ent mis mulle selle väljendi juures meeldis, oli see, kuidas seda võis lugeda või mõista kui kahte eraldi lausungit. «Give up» («Loobu») ja «The Ghost» («Tont»).

Mind palgati triennaali kunstiliseks juhiks karmil ajal: Ühendkuningriik oli otsustanud lahkuda Euroopa Liidust, käisid Trumpi ja Marine Le Peni presidendikampaaniad, populistlikud liikumised ründasid igas riigis sõna-, elu- ja valikuvabadust. Vabadust valida, kes me võiksime olla. Käis vaidlus transsooliste inimeste õiguste teemal, õhus olid mitmesugused rassiga seotud küsimused, majandusliku ebavõrdsusega seotud küsimused...

Ma ei tahtnud käsitleda oma näitustes seda kõike – sada aastat pärast Balti riikide iseseisvumist – mingi nostalgilise žestiga. Žestiga, mis kaevaks raskes ajaloos. Ajaloos, mida on kujundanud vallutused ja okupatsioonid – Poola, natsi ja Nõukogude okupatsioon. Tahtsin vaadata tuleviku poole.

Ja kõigi nende arutelude tulemusel – nii globaalpoliitilise, see tähendab üldise sotsiaalse ja majandusliku diskussiooni kui ka oma sõprade ja mõjutajatega peetud isiklike vestluste tulemusel – veendusin, et eksisteerib tõepoolest tugev soov asju muuta ja ise muutuda. Eksisteerib soov mõelda teistmoodi, uutmoodi. Nii endast kui ka maailmast.

Seega tähendab triennaali pealkiri «Unusta tont» minu jaoks loobumist mineviku taagast, teatavast raskusest, mis meil on, olgu see siis ajalooline või kultuuriline. See tähendab enese ümbertegemist, kollektiivselt. See on isegi omamoodi kultuurilise renessansi lubadus.

Kas tänavune Balti triennaal on ka poliitiline?

Balti triennaal on väga poliitiline. Samas ei ole ta aktivism – meil pole reklaamlauseid seintel, me ei tee workshop’e pagulaste ja sõjapõgenike teemal, jne. Vaatame väga pingsalt vorme ja objekte. Seepärast ongi meil triennaalil niivõrd lai valik materjale – alates keraamikast ja tekstiilist kuni betooni, puidu ja videoteosteni.

Minu meelest on hübriidsus hea vahend, mille abil vastu seista kultuuripärandi ja identiteedi staatilisusele. Minna sellest kaugemale, minna sellest edasi. Teha ennast ümber ning luua uusi mõtlemisviise. See lubab kunstnikel luua uusi vorme, uusi kontsepte, luua uusi esteetilisi olukordi. Muidu nad lihtsalt kordavad seda, mis on juba olnud.

Kes on näituste põhiline publik?

Esmane publik on kohalik. Ma arvan, et on väga oluline, et triennaali eri peatükid kõnetaksid inimesi nende vastavates linnades. Tõenäoliselt leidub inimesi, kes leiavad, et triennaali raamistik on liiga kontseptuaalne, ja ma mõistan neid, aga loodan väga, et vähemalt näitused ei ole seda. Siin on palju meelelist, palju värve, palju vorme. Palju sensuaalset naudingut. Tahaksin loota, et need näitused on lihtsalt ilusad. Piisavalt ilusad, et erinev publik saaks siit midagi. See on mulle väga tähtis: et ma ei kanna lihtsalt midagi, mis toimib seal, kus mina töötan, mingisse teise riiki üle, vaid tõepoolest loon uusi näitusi, mis kõnetavad kohalikke inimesi.

Seejärel on muidugi oluline, et triennaal kõnetaks ka rahvusvahelist publikut. On tähtis, et rahvusvaheline publik oleks triennaalist teadlik. Seda erinevatel põhjustel – loodetavasti avastavad nad palju Balti kunstnikke. Tegime väga palju uurimistööd ja umbes 30 protsenti triennaali kunstnikest on Balti riikidest. Paljusid neist ei esinda praegu kommertsgaleriid, nii et triennaal võib olla neile kunstnikele hea võimalus tuntumaks saada. Peale selle, arvestades kogu seda inimlikku ja ajalist ressurssi, mis sellele kulus, on väga tähtis, et Balti triennaal oleks ka rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud ning tooks inimesi Balti riikidesse.

29. juuni avatakse Tallinnas triennaali teine peatükk. Mida võime sellelt näituselt oodata?

Tallinn saab olema… väga sensuaalne. Ja eeterlik. Palju immateriaalseid žeste. Nii näiteks saate näha Ülo Soosteri meistriteoseid täiesti uues kontekstis, mis kindlasti muudab seda, kuidas te tema töid edaspidi vaatate. Saab näha Paul Maheke installatsiooni ja Pierre Molinier’ pilte. Tulekul on erakordselt tihe performance’ite programm. Tallinnas saab näha kohutavalt olulist ja ilusat maali Miriam Cahnilt. Achraf Touloub teeb praegu erakordseid töid. Jesse Darling teeb ka minu teada uut seeriat. Meil on olemas ka üks täiesti uskumatu kollaažide seeria, mille Derek Jarman tegi oma elu lõpus – tema pärijad on olnud meie suhtes erakordselt helded.

Tallinna näitus saab olema, nagu ka siin, omamoodi maastik. Näitusekülastaja navigeerib ise tööde vahel, võib-olla tuleb see natuke vähem agressiivne kui siin, Vilniuses. See saab olema intiimsem.