Kirves on sümbol. Kirves on aastatuhandeid olnud majapidamises üks põhilisi töövahendeid. Loomulikult on kirve areng läbi teinud pika teekonna, alates eelajaloolisest kivikirvest ning lõpetades tänapäevaste eriotstarbeliste ja ülikergete firmakirvestega. Kirves on tuntud tegelane ka Eesti vanasõnades ja kõnekäändudes. „Terav kirves leiab kivi.“ „Õige mees ei lähe kirveta kirikussegi.“ „Ära tule kirvega kurge püüdma.“ Legend jutustab, et kirvest saab ka väga head suppi teha.
Aga mis on Eesti ajaloos kõige ajuvabam tegevus, mida on tehtud kirvega? Kirves on suhteliselt universaalne tööriist, seega tundub ta sobilik igasuguste asjade lõhkumiseks, raiumiseks või ka kinnitagumiseks.
Kuid kirvega on pooleks raiutud ka raamatuid.
16. augustil 1940, mõni nädal pärast Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu koosseisu, loodi haridusministri korraldusega kümneliikmeline raamatute keelamise komisjon. Paari kuuga keelati üle 1500 teose, olemas olid ka osaliselt keelatud trükiste nimekirjad. Põlguse alla sattunud kirjandus tuli raamatukogudest, koolidest ja poodidest eemaldada. 1941. aasta suvel algas kokku kogutud raamatute hävitamine ja ühes raamatuvastases aktsioonis võeti hävitusrelvana kasutusele ka kirves.
Siin on üks näide pooleks raiutud raamatust. Alexis Carreli „Tundmatu inimene“ sai tera tunda 1941. aastal, kuna tõlkija Leo Anvelt oli nõukogudevastase elemendina vangistatud. Ka tõlketeosed, millel leiti mingigi nõukogude mõttemalli vastane alge, kuulusid tükeldamisele. Võib ainult oletada, milline oli see kirves, mis nii kenasti raamatu pooleks lõi.
Nimekirjad keelatud kirjandusest, mis oleks võinud nõukogude inimese maailmapildile halvasti mõjuda, kehtisid pea Nõukogude Liidu lõpuni, 1988. aastani. Neid ja teisi sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus "Vabadusel ei ole piire", mis valmib käesoleva aasta juulis.