Sisuturundus

Dissident häkker monteeris kokku kirjutusmasina

FOTO: Andres Jalak

Tänapäeval kirjutavad pea kõik inimesed tekste arvutis, et omavahel suhelda ja ennast väljendada. Kirjutatakse e-kirju, uurimis- ja lõputöid, aruandeid, esitlusi jpm. Tekste trükitakse rohkem kui kunagi varem. Järjest teravamalt kerkivad aga esile ka privaatsuse küsimused: kes mind jälgib, kui ma oma arvutis midagi teen või kirjutan? Kas mu arvutisse saab keegi sisse murda ning kui privaatne ja turvaline see kübermaailm praegu üldse on?

Häkkerid ja eriteenistused on tegutsenud alati, kuid tark- ja riistvara, mida me kirjutamiseks kasutame, on eri ajastutel olnud erinev. Nii sisaldavad ka Okupatsioonide muuseumi kogud lugusid sellest, kuidas inimesed on end pühendanud ühelt poolt anonüümse, teiselt poolt alati autorit tuvastava tehnika loomisele ja teabe liikumisele.

Meistrimehi, kes oskavad teha peedist pesumasina, jääb järjest vähemaks. Loomulikult on Eestis veel palju vanu Vene traktoreid ja osalt tänu neile püsib veel putitamiskultuur. Televiisorit aga ei hakka enam peaaegu keegi parandama, sest odavam ja lihtsam on osta uus. Ent oli aeg, kui osavad näpud monteerisid jälgede segamiseks kirjutusmasina eri eksemplaridest kokku nagu naksti.

Aastal 1981 juhtus nii, et Jaani ämm Irene tahtis endale saada kirjutusmasinat. Kirjutusmasin oli tol ajal hell teema – kõik kirjutusmasinad olid KGBs arvel. Nimelt oli kirjutusmasin 80ndatel oluline dissidentide töövahend ja KGB teadis seda väga hästi. Igal kirjutusmasinal oli oma seerianumber ja see oli KGBs arvel. Igalt kirjutusmasinalt oli võetud ka trükiproov, mis võimaldas seerianumbrit ja trükitud teksti kõrvutades tuvastada, kellele masin kuulub.

FOTO: Andres Jalak

Aga häkkerid võivad alati olla teenäitajad. Jaan, kellel oli suur tahtmine saada kirjutusmasinat, leidis mitme tuttava kaudu Antsu, kes oli mitmest eksemplarist kirjutusmasina kokku monteerinud. Antsul oli mure – tal oli perega matkamiseks suuremat telki vaja. Jaan organiseeris talle neljakohalise Poola telgi, millel oli olemas lausa eeskoda, ja nii said mõlemad vahetustehingust õnnelikuks. See kirjutusmasin oli tol ajal väärt vähemalt sama palju kui tuliuus Apple’i arvuti. Jaan tõmbas masinale ümber kummeeritud soldatimantli ja peitis masinat vanni taga. Jaani ämm Irene pani selle kirjutusmasinaga paberile Aleksander Solženitsõni suurteose „Gulagi arhipelaag“ ja ka teisi keelatud kirjandusteoseid.

FOTO: Andres Jalak

80ndatel liikus Eestis huvitavaid tekste ja raamatuid nii vähe, et iga eksemplar loeti kapsaks. Tol ajal olid põrandaalune kirjandus ja ridade vahelt kõnelev teater inimestele väga olulised. Neid ja teisi sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus "Vabadusel ei ole piire", mis valmib käesoleva aasta juulis.

Tagasi üles