/nginx/o/2018/05/23/7859148t1h30ca.jpg)
Aastal 2018 on jälle au sees käsitöö ja taaskasutus. Inimesed tahavad oma kätega asju meisterdada ja luua enda ümber midagi, millel on väärtus. Tänapäeval on taaskasutuse eesmärk ohjeldada tarbimiskultuuri, varem aga oli taaskasutus möödapääsmatu, sest materjali polnud lihtsalt saada. Nii leidub Okupatsioonide muuseumi kogudes esemeid, mis räägivad uskumatuid lugusid.
Käsitöö võib olla kõik. Kes teeb käsitöösiidrit, kes käsitööleiba, kes poppe käsitööburgereid. Loomulikult tehakse käsitööd endiselt ka riiete ja lõngadega, aga pigem hobina, mitte sellepärast, et kuskilt poleks kampsuneid või villaseid sokke saada. E-poed ja ostukeskused on ju riideid ja voodipesu pungil täis ning igaüks leiab oma maitse jaoks sobiva.
Käsitöö aga võib aidata ka raskeimates oludes ja rusuvaimatel hetkedel. Lapiteki meisterdamine võib hoida inimest hulluks minemast.
1945. aastal arreteerisid Nõukogude Liidu võimud Boris Bežanitski. Talle määrati kümme aastat vanglakaristust ja viis aastat asumist. Borisile pandi süüks, et ta oli Klooga koonduslaagri lähedal töötades olnud Saksa sõjaväe abiteenistuses. Sõja lõppedes astus Boris ülikooli, aga kursusekaaslase koputustöö tulemusel sai Borisi minevik avalikuks. Esimesest arreteerimisest pääses ta tänu hoiatustele, kuid pärast poolt aastat redus olemist tundis tungi õpinguid jätkata.
Loenguruumi asemel sattus Boris aga Mordva vangilaagrisse. Esialgu tegi ta kõledas ja inimväärikust alandavas keskkonnas füüsilisi töid, kuid siis sai ametisse laagri meditsiinipunktis. Borisist sai laibalahkaja. Öösiti käis ta barakkides kontrollimas, kes elab ja kes on surnud. Borisi ülesanne oli surnud ära vedada, surm vormistada ja surnute riietega tegeleda. Nii sõbrunes Boris rõivaste paranduse töökojas tegutsenud kaasvangidega ja seal teiste töötamist jälgides meenus talle ema, kes armastas valmistada lapitekke. Boris otsustas proovida. Materjalina kasutas seda, mida oli saada.
/nginx/o/2018/05/22/7858492t1h8c6b.jpg)
Ta mõtles välja kavandi ning hakkas sinelitest ja tekkidest pärit 3 × 3,5 cm lappidest tekki kokku õmblema. Hallid ja mustad lapid pärinevad enamasti Punaarmee sinelitelt, rohekad on Saksa sinelitelt, pruunikad Jaapani omadelt. Boris õmbles seda tekki vabadel hetkedel salaja üle kolme aasta ja 112 tükist koosnev käsitöötekk-vaip saigi valmis.
1954. aastal Boris vabanes ja tal õnnestus tekk kohvris Eestisse toimetada. Laagris alguse saanud meditsiinikarjääri jätkas Boris Eestis arstina.
Ilumeele väärtustamine ja meisterdamine on vaimu värske hoidnud paljudel. Neid ja teisi sarnaseid lugusid räägibki Okupatsioonide muuseumi uus püsinäitus "Vabadusel ei ole piire", mis valmib käesoleva aasta juulis.
/nginx/o/2018/05/28/7868353t1h0c83.jpg)