Jalakas: teatrisüsteem peab muutuma, kuna ühiskond pole enam sama

Peeter Jalakas Foto: Mihkel Maripuu

• Inimeste ootused on muutunud, see aga nõuab oma tegevuse uut mõtestamist.
• Probleemiks on, et ENSV aegne teatrite riiklik korraldus on püsinud muutumatuna.
• Sellisel kujul Krahl lõpetab tegevuse hooajal 2019/2020.
• Tuleb olla keskmine, eriliseid ja silmapaistvad saavad ühiskonnalt nahutada.

Peeter Jalakas räägib, miks ta on pidanud teatripaastu, millised plaanid on tal Von Krahliga ning sellestki, et Eesti teater on madalseisus.

11. juunil esietenduv «Eesti mängud. TÖNK» on Eesti Kontserdi produktsioon. Peeter Jalakas, miks see pole Krahli lavastus?

Produtseerimine on igasuguse loomingu kõige tüütum osa. Olen mõned aastad pidanud teatripaastu, Krahlis on järgmine aasta tulemas üks üsna mastaapne ettevõtmine, ja enne seda ma ei plaaninud midagi lavastada. Kuna toredad inimesed Eesti Kontserdist pakkusid välja koostöö Trad.Attack!-iga ja mulle nende muusika meeldib, siis nii see läks. 

Tulekul on ikkagi selline... vonkrahlilik lavastus. Teen koostööd ikka samade inimestega, kellega olen harjunud töötama: Enar, Mikk-Mait, Edith, Kärt ja teised. Seega, otsapidi on see ikkagi Krahli produkt. 

Käivad jutud, et tahad Rataskaevu tänaval Krahli nime all teatritegemise lõpetada.

Kust see jutt pärit?

Tallinna linna pealt. Inimestelt.

(Suur naer.) Tähistame tänavu sügisel oma 25. sünnipäeva. See on pikk aeg, veerand sajandit, ja see paneb mõtlema, mida eluga edasi teha. Me oleme arutanud erinevaid variante ja selge on see, et ülejärgmisest hooajast tahame teha midagi teistmoodi. Ent sellest on vara rääkida. Igatahes selge on, et Von Krahl koha ja fenomenina ei plaani kusagile kaduda.

Järgmise hooaja täidab suurprojekt «Jaik», sellega on seotud väga palju osalisi, näitlejateks kõik need, keda oleme aastate jooksul harjunud Krahlis nägema.

Istume praegu Krahli sisehoovis ja 25 aasta jooksul on ühe või teise seina värv muutunud, aga põhimõtteliselt on see keskkond peaaegu muutumatu. Kui mõelda, mis saab järgmise 25 aasta pärast, siis mõistagi ei oska me seda lõpuni ennustada, aga meil on alust arvata, et Von Krahl 50 toimub enam-vähem sarnases keskkonnas. «Jaik» saabki alguse justkui sellest hetkest, 25 aasta pärast.

Mis see «Jaik» on?

Hea meelega hoiaks veel saladust. Ütleme, et see on virtuaalne keskkond, mis loodi eri institutsioonide ühendamisel aastal 2019. Oleme selle temaatika osaliselt juba teleseriaaliks kirjutanud, nüüd otsustasime, et teeme ka sellise suuremat sorti lavastuse, mis esietendub järgmise aasta märtsis. Sissejuhatus algab aga juba sügisel, koostöös ERRi ja Eesti Teaduste Akadeemiaga alustab Von Krahli Akadeemia ehk Raadio Jaik, kust saab kuulda loenguid-saateid neil teemadel, mis võiksid me elu 25 aasta pärast mõjutada. Samal ajal arendame oma lavaproduktsiooni ja ka seriaali.

Kas Krahli teatrist sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, saab minevik?

Oleme Krahli tundnud väga erineval moel, me poleks neid aastaid vastu pidanud, kui poleks ajaga kaasas käies muutunud. «Jaik» on meie juubelihooaja sisuks ja omamoodi tehtu kokkuvõtteks. Hooajast 2019/2020 ilmselt jätkame uues vormis, mismoodi ja mis nime all, seda me täna veel ei tea, ja kui teaks, ei tahaks veel öelda. Aga me tegeleme sellega intensiivselt.

Kes need «me» on?

Kõik suuremad otsused on alati arutelu tulemus. Olen harjunud üsna palju nõu pidama kõigiga, kes peavad Krahli oma koduks.

Miks seda muutust vaja on?

Iga asi peab olema muutuses, et ellu jääda. Peab olema valmis endalt küsima, mis mõte on sellel, mida sa teed. Me oleme aastate jooksul teinud äärmiselt erinevaid asju ja eri aegadel on meist rääkides kasutatud vist pea kõiki epiteete, mis tänapäeval teatri kohta kasutuses: «avangard-», «alternatiiv-», «väike-», «autori-», «trupi-», «laada-», «multimeedia-», «muusika-», «era-» või «ruumispetsiifiline teater». Ilmselt midagi veel, mis  praegu pähe ei tule.

Ainuke täiend, mida meie kohta kindlalt kasutatud pole ja ilmselt ei hakata ka, on «riigi-», kuid sellest hiljem. Eks see kohustab olema tasemel. Mulle tundub, et teatri roll tänapäeva ühiskonnas on totaalselt muutunud. Inimeste ootused on teistsugused, mitte ainult teatrile, vaid kunstile laiemalt. See aga nõuab oma tegevuse uut mõtestamist.

Mis on sinu jaoks kõige selgemalt muutunud?

Esiteks on teatripilt hajus, meil ei ole kindlat liidrit. Kui eelmine kümnend oli kantud suuresti Von Krahli vaimust ning praegusel oli selgelt suunanäitajaks NO99, siis nüüd on liidri koht vakantne. Ausalt öelda ma ei näe ka, kes võiks praegu selle rolli üle võtta. Aga eks seda saabki alati tagantjärele hinnata.

Kas teater on kriisis?

Ma ei nimetaks seda kriisiks. Madalseis ehk. Millegi ootus. Teater on iseenesest väga inertne süsteem. Samas võib praegu hea elamuse saada väga erinevatest kohtadest. Ei ole enam nii, et kindlas teatris saad kindla malliga tehtud lavastusi, isegi Tallinna Linnateater natuke eksperimenteerib.

Eesti Draamateatril on noor äge juht. Seal on juba eelmistel aastatel olnud tugevaid lavastusi, võiks öelda, et olen vähemalt korra aastas sealt lahkunud täitsa hea elamusega. Isegi väga hea elamusega. Samas on väiketeatreid, mis võiks ju olla minu hein, ent kust lahkudes olen nõutu ega saa üldse aru, mida teha taheti või öelda püüti. Okei, võib-olla peab iga põlvkond uuesti avastama, et ta võib lihtsalt käekoti lavale kallata ja siis ükshaaval kõik asjad tagasi panna. Nojah… Tahan öelda, et teatriime võib täna juhtuda väga erinevates kohtades.

Tegelikult on täpselt sama olukord popkultuuriga. Kui kunagi oli selge, et need artistid, kes esinesid Von Krahli Baaris, ei mänginud mitte iial näiteks Hollywoodis või Amigos, siis nüüd pole vahet. Omamoodi kurioosum on see, et Von Krahli kui roki ja alternatiivse klubimuusika kantsi edukaim pidu on praegu keskealistele suunatud Ennu Ratas.

Milliseks on muutunud publiku ootused teatrile?

Ennekõike otsitakse meelelahutust. Ainukese diibima formaadina töötavad vormilised veidrused, sellised meeleolul põhinevad lavastused.

Atmosfääriteater?

Jah. Viimasel ajal on ka Krahlis kõige edukamad lavastused just sellised kummalise fluidumiga, meeleolul põhinevad, ilma selge ja läbiva narratiivita, kus ei pretendeerita mitte mingisugusele steitmendile. Mulle see iseenesest täitsa sobib, see on olnud ka varem nii, ka mu enda lavastuste puhul. Ent viis või kümme aastat tagasi otsis Krahli publik lisaks midagi muud, nad tahtsid ägedat ideed, loomulikult oli oluline ka see, et oleks punk formaat, aga see polnud peamine. Täna mulle tundub, et vorm on tähtsam, aga samas ei tohi see vorm olla liiga innovaatiline, liiga eksperimenteeriv, liiga suurt vaimset pingutust nõudev.

Kas on lisandunud ka konservatiivsust?

Jah, aga see on juhtunud kogu ühiskonnaga. Me oleme kuidagi… nudid. Kümme aastat tagasi mõtlesin, et keskpärasuse tõusu tipp on kätte jõudnud. 90ndatel oli norm, et kõik tahtsid olla erinevad, mida erilisem sa olid, seda ägedam. Nullindatel tõusis ühiskondlikuks normiks keskpärasus, lootsin siis, et ühiskondlik pendel on äkki teise äärmusesse jõudnud ja kohe-kohe hakkab tagasi liikuma. Täna vaatan, et ei-ei, toona oli äärmusesse veel pikk maa minna.

Kui ütlen «keskpärasus», siis see kõlab halvustavalt. Pean tegelikult silmas sellist keskmist olekut: ei paista kuskilt otsast välja, ei paista silma, ei jää ka jalgu. Tänapäeva ühiskonnas on see kõige õigem. Mida erilisem sa oled, seda rohkem saad peksa ja nahutada. Ühiskond ei väärtusta seda. Sama väljendub ka kunstis, ka sealt otsitakse kindlat asja, ollakse konservatiivsemad, tahetakse meelelahutust. Klassika kõlbab ka, sest on... klassika.

Oeh, hakkasin targutama. Ma pole mitte ainult teatripaastu pidanud, vaid mitu aastat ka kõigist intervjuudest loobunud, lisaks ei osale ma eriti sotsiaalmeedias. Olen püüdnud puhast ümbrust hoida. Nüüd kukkusin ikka lobisema.

Püüdsid mitte välja paista?

Heh, võibolla tõesti. Mulle hakkas tunduma, et arvan kole palju ja annan liiga palju hinnanguid kõikvõimalike asjade kohta, kuid tark mees ei kipu iga asja kohta midagi arvama. Aga no nagu näha, on mul tarkuseni veel pikk tee minna.

Sind võib nimetada Eesti avangardteatri alusepanijaks, oled Eesti esimese erateatri looja, aastaid vedasid teatriideed,  seega oled õige inimene, kellelt  teatri kohta küsida. Mis veel on viimasel ajal probleem peale liidri puudumise ja publiku ootuste muutumise?

Nüüd vajutasid taas nupule, mispeale mul on raske olla zen ja hoida suu kinni. Suur probleem on selles, et ENSV-aegne riiklik korraldus on suures plaanis püsinud muutumatuna tänaseni. See on ju täiesti absurdne. Tean, et on hulk inimesi, kes ütlevad,  et «ei-ei, kõik on täiesti teistmoodi». Jah, loomulikult on tekkinud hulk väikseid truppe, mida toona ei olnud, kuid tegelikult pole vahet, kas neid truppe on üks või kakskümmend. Arusaam, et riigi asi on kõigepealt riiklikud teatrid ja pärast seda kõik teised, on jäänud samaks. Okei, juba kuulen väidet, et meil pole riiklikke teaterid, meil on riigi asutatud sihtasutused, aga kui läheb tegevustoetuste arutamiseks, siis on riigil «omand», mille eest peab kõigepealt hoolitsema. Miks see nii on? Omand on muidugi hooned ja neid finantseeritakse ju veel lisaks tegevustoetusele. Ent mismoodi on näiteks draamateatri trupp rohkem riigi omand kui Theatrumi oma?

Kuidas saab praegu uus (riigi?)teater üldse tekkida? Kõik need riigi sihtasutused olid olemas enne Eesti taasiseseisvumist, mitte ühtegi uut pole ju loodud. Kas nii jääbki igaveseks ajaks?

Loodi NO99.

Ei, see on ju endine Vanalinnastuudio, tegemist pole ses mõttes uue teatriga. Minu küsimus on: kuidas peaks praegu saama riigiteatriks? Ok, see on pigem retooriline. Aga ikkagi.

Sellest kõigest on räägitud aastaid, mulle hakkab tunduma, et ei riik ega ka teatrirahvas ise pole tegelikult valmis süsteemi muutma. Uus etendusasutuste seadus ei muuda suures pildis midagi.

Loodan väga, et seda uut seadust vastu ei võeta. See on, ütleme viisakalt, halb seadus, tsementeeribki olukorra, et meil on riigi omand ja siis kõik ülejäänud. Ja seega omamoodi tõestus, et ega keegi pole väga huvitatud olukorra muutmisest. Mis on mõneti arusaadav. Aga mitte aktsepteeritav.

Mulle väga meeldis süsteem, mida Rein Langi ministriks oleku ajal kasutama hakati: kõik teatrid pidid igal aastal selgitama oma kunstilisi püüdlusi ja eelarve kujunemist. Minu arvates on see ülimalt mõistlik, vaat et ainuvõimalik. Niimoodi saad ju oma plaanidele ka vastukaja. Ok, suurte teatrite puhul võiks see tsükkel olla pikem ja loomulikult seotud kunstilise juhi lepinguga. Nii, et iga viie aasta tagant toimuks täiesti selge roteerumine, mis võib loomulikult tähendada ka seda, et sama juht jätkab. Ent kogu tiim peaks teadma, et ka nende lepingud on seotud sama perioodiga ja et põhimõtteliselt on nad lubanud selle kunstilise juhiga kokkulepitud aja jooksul viia kokkulepitud summa eest ellu niisuguse või naasuguse kunstilise plaani. Ja siis tuleb reset ning võimalik, et tuleb leida teine töökoht.

See võib ju kaasa tuua sotsiaalsed probleemid, osa näitlejaid jääks töötuks.

Kuidas tagada sotsiaalabi, sellele tuleks eraldi mõelda, näiteks teatriliiduga koostöös. Selge see, et inimest, kes on endast ühiskonnale palju andnud, ei tohi ühel hetkel lihtsalt maha kanda, aga seda vastutust ei peaks kandma loomingulised üksused. Näitleja töökoht ei tohi olla sotsiaalne. Omamoodi on kurioosne see, et nimetatud sihtasutustes on juba praegu üsna vähe töölepinguga näitlejaid. Kes on vabakutseline, kes FIE või OÜ. Tuleks mõelda ja arutada, kuid selge on, et praegune süsteem on ajale jalgu jäänud. Piinlik lausa.

Eelmisel aastal andis Henrik Kalmet terava intervjuu, mida vähesed teatriinimesed avalikult toetasid, aga mis on pannud pinna all midagi liikuma.

Arvan, et see intervjuu on tagantjärele isegi olulisem kui ilmumise ajal. Kalmet rääkis minu arvates täitsa normaalset ja üldteada juttu, ma esialgu isegi ei saanud aru, kus see skandaal on. Täna tundub küll, et see intervjuu pani mõtlema, ja arvan, et tulemus kajastus natuke ka Eesti Draamateatri juhi valikus.

On selge, et kunstiga tegelemiseks on erinevaid mooduseid. On väga häid näiteid täiesti despootlikest juhtidest, kes samas kunsti mõttes on valdkonda kõvasti edasi aidanud ja inimestele palju ilusat pakkunud.

On võimalik läheneda bändiloogika abil, mis on olnud näiteks Krahli tugevus läbi aegade. Teatrijuhi roll on siin hoopis teistsugune.

Ühesõnaga, on erinevaid võimalusi, aga kui vaadata Eesti teatrite struktuuri, siis ei paista sealt selgelt ei seda ega teist. On miski vahepealne arusaamatus, püüd mõõta kõiki ühe mõõdupuuga. Ja see voli – käsitleda igat kunstilist üksust eraldi juhtumina – peaks kultuuriministeeriumil olema, sõltumata rahandusministeeriumi survest.

Kas meil oleks vaja liidreid, kes kannaks teatriideed, nagu kunagi sina, NO99 teater ja tegelikult ka Elmo Nügenen, ta oli ju tugev liider?

Ega neid vägisi juurde ei tekita. Aga saab luua eeldused. Ja üks eeldusi on paindlikum süsteem. 25 aasta eest alustada oli majanduslikus mõttes mitu korda keerulisem, kuid kuna kogu ühiskond oli valmis «teistsuguseks», siis ses mõttes palju lihtsam. Tänase tugevneva konservatiivsuse ja ühise ühiskondliku eesmärgi puudumise olukorras on uue kunstilise lähenemise rakendamine tülikas ja kohati isegi ohtlik. Seda peaks aga riik igati toetama, korraldades ümber oma «omandi» küsimused ja võimaldades tekkida uutel liidritel.

Aga ma tegelikult ei tahaks kohe üldse rohkem halada. Maailm on tore, me elame imelisel hetkel, meie riik toetab kultuuri protsentuaalselt enim Euroopas, mis sest, et koos spordiga. Ja no mitte keegi ei tea, mida homne toob.

Just elu üürikuse pärast ongi ju vale keskpärasusega leppida.

Ka minu soovitus oleks mitte leppida. Seda enam, et praegu ei oska tõesti mitte keegi öelda, mis meid ees ootab. Selge on see, et üks ajastu on lõppenud, ja ma mõistagi ei pea silmas ainult teatrit/kunsti. Milline see uus ajastu on, seda me veel ei tea, me ei tea isegi seda, mis meist liigina saab, rääkimata sellest, kuidas 25 aasta pärast oma vananeva ühiskonnaga hakkama saada.

Kas «Jaigis» kujutate ette pigem positiivset stsenaariumi?

Mulle meeldibki kunstiga tegeleda siis, kui on midagi head öelda, kui on mingi äge mõte või positiivset jagada. Miks kutsuda inimesed pimedasse ruumi ja nendega pragada?

Peeter Jalakas Foto: Mihkel Maripuu

Millest sinu teatripaast tingitud oli?

Eks igaüks väsib. Kõige väsitavam muidugi ongi see pidev teadmatus, mis sust saab, kui kaugele on sul võimalik plaane teha ja kas järgmisele ministrile äkki ei tundu, et riik peaks üleüldse ainult «omandiga» tegelema, teised sõitku seenele. Samas on sul ju hulk inimesi, kelle elu, sissetulekud, korterilaenud ja liisingud töökohast sõltuvad. Ja no lisaks ei saa seda kuidagi võtta mitteisiklikult, see solgutamine on ju omamoodi hinnang su tööle. Jube frustreeriv on olla iga aasta jõuludeni olukorras, kus sa tegelikult ei tea, mis jaanuarist juhtub.

Ja oma sõpradele-töökaaslastele valetada, et tegelikult/loodetavalt on kõik hästi. Ja kui lisada siia pikantne nüanss, et kuna mind on üllatuslikult ka ettevõtjana saatnud mõningane edu ja ma ei sõltu mitte mingil moel honoraridest, mida ma oma koduteatrist reeglina ka ei võta, siis tundus kummaline minna hommikuti tööle, mida sa teha ei taha ja millele pead veel tagatipuks ise peale maksma. Tagades oma äritegevusega teatrile tasuta ruumid vanalinnas.

Ühesõnaga, mu jutu mõte pole mitte see, et andke Krahlile rohkem raha, vaid see, et ühesugune peaks teatrite puhul olema neisse suhtumine, mitte nende struktuur.

On meil Eestis piisavalt teatrieksperte, kes oleksid sõltumatud ja võiksid kuuluda sellisesse komisjoni?

Noh eks ikka keegi tunneb kedagi jne. Aga ega anonüümne süsteem parem pole. Oluline on, et keegi võtaks vastutuse. Et ei saaks viie aasta pärast öelda, et oi-oi, läks küll puhta teisiti, kui lubati, aga mina ei otsustanud üldse seda asja. See oli eelmine minister ja tema ju loomulikult enam ei vastuta, kuna ta pole enam minister.

Seega, sinu väsimus oli tingitud raha pärast kauplemisest, sa polnud loominguliselt tühi?

Ei, see pole päris õige. Raha pärast kauplemine on nii-öelda part of the business, kuid väsitav on selles süsteemi puudumine ja ebaloogilisused. Ent ma olen ka varem oma sünnitisi edasi andnud, kui on olnud tunne, et ei jaksa või ei oska enam edasi. Olgu selleks teater, festival või erakond. Eks mulle tundus ka, et tahaks vahelduseks midagi muud teha. Tuli seriaalitegemise tuhin, mida olen/oleme siin tasapisi ette valmistanud ja mis loodetavasti ühel hetkel saab ka reaalsuseks. Aga et see on suht kulukas, siis vormistamegi idee esialgu lavastusena, mille me küll ka üles filmime.

Ma ei taha «Jaigist» väga rääkida, sinna on veel aega ja jõuab lobiseda järgmisel hooajal. Enne «Jaiki» tuleb veel «Tönk».

Mida «Tönk» tähendab?

See on tegelane, kes ilmus peamiselt Läänemaal jõulude aegu küla peale, tegi igasuguseid vigureid ja nuias õlut. Kuna «Tönki» alapealkiri on «Eesti mängud», siis mõistagi mängime seal natuke mänge, samal ajal Trad.Attack! musitseerib. Arvan, et Trad Attack! on üks parimaid asju, mis meie muusikalisele pärandile on juhtunud. Nende lähenemine ja materjalikäsitlus on lihtsalt imeline! Viimast plaati kuulates tundus kohati, nagu oleks Led Zeppelin kohtunud setu lauljatega.

Peamiselt on tegemist rahvamängudega. Rahvamängude raamat on üks tõeliselt naljakas lugemine. Kui kujutada ette eestlast, nagu ta meie kujutluspildis olema kipub, siis need mängud ei lähe sellega üldse kokku, neis on nii palju lusti ja veidrat huumorit. Samas peegeldavad mängud üsna hästi ka ühiskonda. Kui rääkisime siin konservatiivsusest ja keskpärasuseihalusest, siis mängudes näeb ka üksiku ja üldise konflikti, indiviidi ja ühiskonda. Kui võtta maailma kõige lihtsam mäng, «Kes aias», siis seal on üks tola keskel ja ülejäänud trallivad tema ümber. Selliseid situatsioone on mängudes hästi palju ja tihtilugu on kõige põnevamad need, kes parasjagu keskel.

Kui mõtleme mängule, siis tänapäeval tulevad ennekõike meelde arvutimängud. Seetõttu oleme tegelenud natuke ka erinevate reaalsuste, sh irreaalsusega. Olen pisut ebausklik, ei taha esikat ette rääkimisega ära sõnuda… Teater võib olla nii proosa kui luule. Mulle meeldib selline teater, mis on pigem poeesia – intensiivne, kokkusurutud, põhineb pigem kujunditel kui lool. Eks see «Tönk» midagi sellist ongi. Mängime Raadi lennuväljal, angaarides, mis on võrreldavad Noblessneri Valukojaga, seega tuleb see selline... massiivne asi, palju on videopilti, meil on seekord kambas ka Martti Helde.

Mis tunne on üle pika aja proovisaalis olla?

Natuke tore ja natuke tüütu. Olen kannatamatu, ma tahaksin juba olla olukorras, kus mul on kõik asjad, mis olen ette kujutanud, olemas. Ma ei viitsi nökerdada. Kui Raadil proovid hakkavad, läheb põnevaks, sest suurt pilti korraldada on äge. No ja see juhtub juba järgmisest nädalast.

Usun, et lavastus tuleb hoogne, suvine, natuke naljakas, natuke punk. Ja natuke nukker, arvan.

Kõlab nagu lavastus, mida tahaks vaadata.

No kindlasti peaks tulema. Põnev koht, ilusad inimesed, geniaalne lavastaja ja hea muusika. No mis sa veel oskad tahta. Ma loodan, et... ah, persse, ma ei ütle rohkem midagi.