Eestlased viisid Veneetsiasse tänavakive ja betooni
Vaata galeriid Eesti paviljonist

Reedel avatakse Veneetsias 16. rahvusvaheline arhitektuuribiennaal, kus Eestit esindab näitus «Nõrk monument», autoriteks Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha.

Hollandis õppinud ja nüüd Londonis töötavad arhitektid katavad Santa Maria Ausiliatrice kiriku marmorpõranda tänavasillutisega, näituseruumi kaheks jaotav monumentaalne betoonsein peaks aga moodustama lava, mis kutsub näitusekülastajat astuma selle peale ja sellest läbi.

Betoonseina taga paljastuvad seinakonstruktsioonid, muuhulgas kohtub vaataja ka tellingutega. Kirikuhoone lavataguses ruumis esitletakse fotode, jooniste ja makettide abil vaatajatele kollektsiooni nõrkadest monumentidest. Arhitektide eesmärgiks ongi tuua dekadentlikku, lagunevasse kirikusse stseene igapäevalust.

«Kuidas märgata seda kõige igapäevasemat, tavalist arhitektuuri – keegi kusagil teeb alati ka neid otsuseid. Meid huvitabki igapäevane arhitektuur, mis harva leiab suuremat tähelepanu,» selgitas Roland Reemaa Postimehele antud pikemast usutluses.

Samas intervjuus tunnistas Linsi, et neid intrigeeris läbipõimumise mõte, et vaataja ei saaks aru, kust algab monument ja kus algab argiruum, kõik peaks muutuma ühtseks koeks. «Samas loodame vaatajas tekitada vau-efekti ja et ta saab aru, tegu on näitusega.»

Tänavuse näituse üldpealkiri on «Freespace», Eesti töö kontseptsioon valmis aga enne üldteema välja kuulutamist. «Aga me suhestume sellega väga hästi. On tunda, et suhtumine objektikesksesse arhitektuuri on muutumas. Vaadeldakse objekti suhet ruumi ja inimese suhet ruumi ja objekti. On hakatud astuma eemale 2000ndatel tekkinud domineerivast suunast, milleks siis oli vaadeldav arhitektuur, arhitektuur, mida kogeti eelkõige läbi piltide ja fotode. 2000ndatel tekkisid arhitektuuriblogid – maju pildistati eemalt, oma kontekstist väljaspool, fotodel inimesi pigem polnud peal. See oli puhas objektikeskne vaade.

Praegu on tunda, et arhitektuuri soovitakse maa peale tagasi tuua. Tahan loota, et see pole ainult trend, vaid pikaajalisem suundumus. Ei tea. Paar aastat tagasi ma poleks osanud isegi sellisele trendile mõelda. Arhitektid ei võta vastutust enam mitte ainult oma objekti eest, vaid ka laiemalt, kogu linnaruumi eest, ja see tundub õige,» selgitas Linsi.

Linsi ja Reemaa osalesid arhitektide-kunstnikena ka eelmisel biennaalil Balti paviljonis. Linsi tõdeb, et ta on nii külastaja kui ka osalejana mõistnud, et Veneetsia biennaali kontekst on spetsiifiline, seal on kõike väga palju ning seetõttu peab näitus olema lihtne, vaatajas tuleb kohe tekitada ahaa- või vau-efekt, ta peab teksti lugemata saama kohe mingi mõjutuse.

«Veneetsias tuleb arvestada mitme tasandiga. Kõigepealt meedia, peab olema märgatav, siis tulevad vaatajad. Näitus peab vaatajaid kõnetama. Ja kui ruumis toimuv kõnetab, siis on veel kolmas tasand, süvenemine, siis tahab vaataja saada lisainformatsiooni, edasi lugeda, osta raamatu vms. Ses suhtes päris mõnus pähkel.»

Eestit tänavu Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindavad Laura Linsi ja Roland Reemaa.

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Valis välja žürii

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali konkursitöö «Nõrk monument» valis välja žürii, kuhu kuulusid arhitektid Raul Järg (Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja), Toomas Tammis (EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan), Johan Tali (2014. ja 2016. aasta Eesti väljapaneku kaaskuraator), arhitekt Veronika Valk, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, arhitekt Peeter Pere ning kunstiajaloolane ja kuraator Maria Arusoo (Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse juhataja). Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatud rahvusvahelisele kaheetapilisele kuraatorivõistlusele esitati 13 tööd, mille seast valiti eelmisel nädalal toimunud avalikku finaalvooru viis. 

«Nõrk monument» eristus žürii hinnangul teistest konkursile esitatud ettepanekutest põhjaliku teoreetilise raamistuse poolest. Kuraatorid näevad arhitektuurset keskkonda kui mitmekihilist ja ajalooliselt järjepidevat süsteemi ning lubavad tõsta ekspositsiooni keskmesse lähi- ja kaugemast arhitektuuriajaloost pärit projektid, uurides nõrga monumendi mõistet läbi näidete Eestist ja mujalt.

Žürii liikme, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul käsitleb võiduprojekt arhitektuuriteoreetiliselt olulist kontseptsiooni – 'nõrga arhitektuuri' ideed, mida on näitlikustatud Eesti 1970. aastate paberarhitektuuri kullafondi kuuluva Leonhard Lapini projektiga «Antiinternatsionaali monument»: ««Nõrk monument» on uue, veel väga noore arhitektide põlvkonna projekt, mis tõlgendab enda jaoks lahti modernistliku arhitektuuri pärandit ja selle tähendust tänasel päeval, uurib arhitekti rolli kaasaja maailmas ja ütleb, et nõrkust, loomingulist ambivalentsust ja lõpetamatust projektides ei tule häbeneda vaid see on pigem tugevus. Miks mitte tugevus ka tänase ja homse Eesti arhitektuuri jaoks,» selgitas pärast žürii otsust Triin Ojari.

Tadeas Riha lõputöö mõju

Kuraatormeeskonna liikme Laura Linsi sõnul jõudsid liikmed teemani läbi ühise huvi ülikoolis õppides, arutledes arhitekti võimaliku rolli üle üha enam reglementeeritud ühiskonnas ja ehitatavas keskkonnas: «Võistlustöö aluseks võetigi Tadeas Riha lõputöö nõrgast arhitektuurist, mille edasiarendusena uuritakse monumenti nii ajaloolises, tänapäeva kui ka tuleviku ühiskonnas. Paviljoni eesmärk on kõrvutada ideid, kus monument on vahend mälu arhitektuurseks vormimiseks ning aja peatamiseks. Nõrkus seevastu tähistab paindlikkust ajas muutuda ning end ümbritsevaga kohaneda. Ettepanek lähtus meeskonna huvist leida arhitekti praktikale uusi väljundeid ja võimalusi, Veneetsia biennaali peateema püstitusest ning ka soovist positsioneerida Eestit rahvusvahelisse diskussiooni.»

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaal toimub 25. maist 26. novembrini, selle põhinäitust kureerivad Dublinis tegutseva Grafton Architectsi büroo asutajad Yvonne Farrell ja Shelley McNamara.

Eesti on osalenud 2000. aastast. Viimati, 2016. aastal osales Eesti biennaalil esimest korda koos Läti ja Leeduga; ühisprojekt kandis pealkirja «Balti paviljon».

«Nõrk monument»

  • Autorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha.
  • Pealkiri «Nõrk monument» on oksüümoron, retooriline vahend, mis pakub värskeid võimalusi ehitatud keskkonnas politiseerituse märkamiseks.
  • Sisu: näitus uurib arhitektuuri politiseeritust monumendi ja igapäevase linnaruumi kaudu, kõrvutades kahte vastandlikku mõistet: nõrkus ja monumentaalsus. Klassikaline monument esindab võimu selgelt ja lihtsalt, kuid mitte kõikehaaravalt. Nõrkust nähakse sageli puudusena, kuid tuues esile nõrkusele omase mitmetähenduslikkuse ja varjatuse, võib selle roll projektis muutuda väljakutsuvalt positiivseks. Monument kehastab arhitektuuri keskseid omadusi, nagu asukohaga suhestumine, avaliku ruumi piiritlemine ja representeerimisvõime, kuid jääb seejuures arhitektuuridistsipliini äärealale. Eestis, nagu ka mujal maailmas, levib usaldamatus monumendi kui autoriteedi ruumilise ja ideoloogilise töövahendi suhtes.
  • Asukoht: Santa Maria Ausiliatrice kirik, Via Garibaldi ääres Giardini ja Arsenale biennaalialade vahel (aadress: Fondamenta San Gioacchino/veebis http://www.weakmonument.com).
  • Näitusega kaasneb eesti- ja ingliskeelne raamat «Nõrk monument» (autorid Tom Avermaete, Eik Hermann, Toomas Paaver, Klaus Platzgummer ja Margrethe Troensegaard).

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Laura Linsi  

Laura Linsi (1989) elab Londonis, kus töötab arhitektina büroos East Architecture, Landscape, Urban Design Ltd., keskendudes avaliku ruumiga seotud projektidele.

Laura Linsi alustas arhitektuuriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias ning pärast vahetusõpinguid Rhode Island School of Designi illustratsiooni ning arhitektuuri osakondades kaitses ta 2015. aastal Hollandis Delfti Tehnikaülikoolis (TU Delft) magistrikraadi. Laura Linsi on loomingulise meetodi ja tööprotsessi mõju arhitektuursetele otsustele uurinud Delfti Tehnikaülikoolis ning rahvusvahelistes töötubades Juhani Pallasmaa, Jan de Vylderi ja Bovenbouw' juhendamisel, samuti on ta ise juhendanud töötuba Sloveenias Euroopa arhitektuuritudengite assambleel (European Architecture Students Assembly).

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Roland Reemaa                                                      

Roland Reemaa (1987) elab Londonis ja töötab arhitektuuribüroos Sanchez Benton architects.

Roland Reemaa alustas arhitektuuriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias ning kaitses magistrikraadi Delfti Tehnikaülikoolis Hollandis. Ta on täiendanud end  rahvusvahelistel üritustel Hispaanias, Portugalis, Soomes, Sloveenias ja mujal nii meistriklassidest osavõtjana kui ka juhendajana, samuti avaldanud esseesid ajakirjas Ehituskunst ning Cartha Magazine.

Kolmandat aastat juhendab Roland Reemaa arhitektuurimagistrante TU Delfti linnauurimuslikus stuudios, mis leiab aset Chicagos, USAs, uurides ajalooliste, poliitiliste ja majandustegurite mõju ruumilisele keskkonnale erinevate skaalade ning meediumite kaudu.

Tagasi üles