Tähesõjad pöörduvad julgelt juurte juurde

«Solo: Tähesõdade lugu». Poiss (Han Solo) ja tema koer, vabandust, 190-aastane wookie Chewbacca. Foto: OUTNOW

«Tähesõdade» saagaga seob mind pikaajaline armastus, mis viimasel ajal frantsiisi direktorite pingutuste abil on hakanud murenema. Värske film «Solo: Tähesõdade lugu» pöördub mõnes mõttes juurte juurde ja teeb kõik jälle heaks.

25. mail 1977 linastus USAs film «Tähesõjad: osa IV – Uus lootus». Ma olin siis varateismeline nolk ENSVs ja sama hästi oleks film võinud linastuda kuskil kauges, kauges galaktikas. Aga vaid paari aasta pärast toodi mulle Ameerikast suureformaadiline pildirohke Lucasfilmi välja antud raamat, kus tutvusin Han Solo, wookie Chewbacca ja naljakate droididega. Nõukogude koolisüsteemi pingutustest hoolimata oli see esimene ingliskeelne raamat, mille iseseisvalt läbi lugesin. Esimese väreleva n korda kopeeritud VHS-kassetini jäi oma tosin aastat.

Tänu vastuvõtlikus eas saadud mõjutusele olen siiamaani andunud «Tähesõdade» fänn, ehkki see on iga aastaga järjest keerulisemaks osutunud. Ma ei taha väita, nagu oleksin vahepeal vaimselt oluliselt küpsenud, aga asi on selles, et viimased filmid on osutunud millekski selliseks, et nende südamepõhjast kiitmine ohustab ajakirjanikult eeldatavat objektiivsust olulisel määral.