Kartmatu kirjastus ja Rubiku kuubik

«Alice imedemaal» Foto: Rébecca Dautremer

Eestlane ei osta pildiraamatuid, eriti neid, mille illustratsioone saab liigitada kunstiväärtuslikeks, väidavad kirjastajad nagu ühest suust. Ostja kurtvat, et need raamatud on kallid, pildid moonutavad tegelikkust ega ole «nunnud» ja laps peab raamatust ometi midagi lugema ka! Viimasele väitele vastu vaidlemise pattu ei söanda hingele võtta. Aga kuidas oleks, kui õpiks ka pildimaailma «lugema» ja selle mitmekihilisust lahti mõtestama? Nagu klaverimängu omandamine ilma klaverita, nii on ka pildiraamatuharidust raske saada ilma pildiraamatuid vaatamata.

Õnneks leidub meil mõni (väike) isepäine kirjastus, näiteks Draakon ja Kuu, kes annab välja maailma tippillustratorite piltidega raamatuid. Sest neile meeldib. Ühtlasi harivad nad sedasama ostjat, kes väidetavalt ei oska hinnata kõrgetasemelist raamatukunsti. Sestap teeb head meelt vastselt ilmunud «Alice imedemaal», mille pildid on joonistanud Rébecca Dautremer (s 1971).

Eestlane ei osta pildiraamatuid, eriti neid, mille illustratsioone saab liigitada kunstiväärtuslikeks, väidavad kirjastajad nagu ühest suust. Ostja kurtvat, et need raamatud on kallid, pildid moonutavad tegelikkust ega ole «nunnud» ja laps peab raamatust ometi midagi lugema ka! Viimasele väitele vastu vaidlemise pattu ei söanda hingele võtta. Aga kuidas oleks, kui õpiks ka pildimaailma «lugema» ja selle mitmekihilisust lahti mõtestama? Nagu klaverimängu omandamine ilma klaverita, nii on ka pildiraamatuharidust raske saada ilma pildiraamatuid vaatamata.