Päikesepoiss Buratino

Märten Männiste Buratino rollis. FOTO: Harri Rospu. Foto: Harri Rospu.

Olav Ehala lastemuusikali «Buratino» esietendus rahvusooperis Estonia jätkab puunuku loo uhket traditsiooni Eesti teatris. See on Eestis Ehala muusikali neljas esietendus, mille väärtus seisneb juba uusseades suurele orkestrile. Andres Dvinjaninovi lavastuses säravad Karmo Nigula mängitud rõõmus ja helge, südamlik ja inimlik päikesepoiss Buratino ning Hannes Kaljujärve karismaatiliselt kuratlik teatrijuht Carabas Barabas.

Olav Ehala «Buratinost» on tänaseks, nelikümmend aastat pärast Eesti esietendust, saanud omamoodi legend ja klassika. Eero Spriidi vaimukas lavastus noorsooteatris (1978) sisaldas ühiskonnakriitilist allteksti. Elmo Nüganeni värskelt poeetiline ja muusikaküllane «Burattino» (2000) oli rõõmus koolitöö, mille sõnumiks sai pühendumine teatrile. Nüganeni lavastuse tegelased jätkasid mängimist epohhiloovas telesarjas «Buratino tegutseb jälle» (2002–2005), mille saatel on üles kasvanud terve põlvkond. Teismelised tunnevad «Buratino» tegelasi küllap telelavastuse kaudu: Priit Võigemasti nutikas ja ninatark Buratino, Maria Soometsa õrna- ja peenetundeline sinijuukseline Malvina, Karol Kuntseli uhkelt r-i põristav Artemon ja Anti Reinthali romantiline Pierrot.

Kuid «Buratino» diskursust on täiendanud ka kolm aastat tagasi Rakvere Teatris esietendunud Üllar Saaremäe tõsisetoonilisem ja tantsuküllasem tõlgendus. Ajaloolise sidemena mängis seal papa Carlo rolli Spriidi lavastuses Buratinot kehastanud Lauri Nebel. Legendaarsete teostega on juba kord nii, et uuest tõlgendusest võib saada omaette epohhiloov ja ajastut kõnetav verstapost või traditsiooni edasikandja.