Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/31/7872641t1h4792.jpg)
Olav Ehala lastemuusikali «Buratino» esietendus rahvusooperis Estonia jätkab puunuku loo uhket traditsiooni Eesti teatris. See on Eestis Ehala muusikali neljas esietendus, mille väärtus seisneb juba uusseades suurele orkestrile. Andres Dvinjaninovi lavastuses säravad Karmo Nigula mängitud rõõmus ja helge, südamlik ja inimlik päikesepoiss Buratino ning Hannes Kaljujärve karismaatiliselt kuratlik teatrijuht Carabas Barabas.
Olav Ehala «Buratinost» on tänaseks, nelikümmend aastat pärast Eesti esietendust, saanud omamoodi legend ja klassika. Eero Spriidi vaimukas lavastus noorsooteatris (1978) sisaldas ühiskonnakriitilist allteksti. Elmo Nüganeni värskelt poeetiline ja muusikaküllane «Burattino» (2000) oli rõõmus koolitöö, mille sõnumiks sai pühendumine teatrile. Nüganeni lavastuse tegelased jätkasid mängimist epohhiloovas telesarjas «Buratino tegutseb jälle» (2002–2005), mille saatel on üles kasvanud terve põlvkond. Teismelised tunnevad «Buratino» tegelasi küllap telelavastuse kaudu: Priit Võigemasti nutikas ja ninatark Buratino, Maria Soometsa õrna- ja peenetundeline sinijuukseline Malvina, Karol Kuntseli uhkelt r-i põristav Artemon ja Anti Reinthali romantiline Pierrot.
Kuid «Buratino» diskursust on täiendanud ka kolm aastat tagasi Rakvere Teatris esietendunud Üllar Saaremäe tõsisetoonilisem ja tantsuküllasem tõlgendus. Ajaloolise sidemena mängis seal papa Carlo rolli Spriidi lavastuses Buratinot kehastanud Lauri Nebel. Legendaarsete teostega on juba kord nii, et uuest tõlgendusest võib saada omaette epohhiloov ja ajastut kõnetav verstapost või traditsiooni edasikandja.
Rahvusooperi «Buratino» väärib märkimist juba oma muusikalise uusversiooni poolest Estonia suurele orkestrile. Esimest korda on laval ühekorraga sõnateatri- ja ooperitähed ning balletitrupp. Stiilirikkus kandub edasi lavapiltide polüfooniasse. Vastandid ei teki mitte niivõrd heade ja halbade tegelaste skaalal kuivõrd eri stiilide vahel. Ehala hingeülendava meloodia ja Viidingu filosoofiliste laulusõnade kõrgstiil on kõrvuti grotesksete kõrvaltegelaste hüsteerilise jämekoomikaga. Ühest küljest on kujunduses ja tekstis rõhutatud «Pinocchio» loo algupärast itaalia konteksti alates kujundusest, tekstist («ciao, bambino») kuni ajaloolistes kostüümides marionettide ansamblini välja. Teisalt on pikitud sisse tänapäevaseid ja kohalikke vihjeid (kinnisvaraarendajad, püramiidskeemid, vene aktsendiga politseikoerad).
Lavastus esitab heldelt Ehala kuulsaid meloodiaid. Muusikateatri jaoks on dramatiseerija Andres Dvinjaninov vähendanud sõnalist osa ja pakub fännidele kahetunnist rõõmsalt tegevusküllast «Buratino» kontserti.
Loo sõnumina rõhutab Dvinjaninov didaktilise selgusega puupoisi inimeseks kasvamist. Etendus algab Jassi Zahharovi (duublis Väino Puuraga) publikut haarava sarmiga mängitud-lauldud papa Carlo pöördumisega otse saali. Võluv vanahärra jutustab loo puupoisist, kelle suurim soov on saada inimeseks. Juhtmotiivi toetab inimnäoline lavakujundus (kunstnik Triinu Pungits).
Paradoksaalselt osutub Karmo Nigula mängitud puupoiss Buratino lavasagina keskel kõige inimlikumaks, rahulikumaks, empaatilisemaks ja rõõmsamaks tegelaseks. Tema krutskilik, üleannetu pale väljendub vaid loo algusminutitel, kui ta on veel kaunis puusäsimustriline puuhalg. Kuid alates hetkest, kui Buratino oma rõõmsas kollapunases kostüümis aabitsaga kooliteele asub, vallutab lava tema heatahtlik energia. Ta on muretu ja avastamishimuline, südamlik ja siiras.
Kõrvalmajast Eesti Draamateatrist tulnud noor näitleja Karmo Nigula mängib oma sooja lavaenergiaga suureks Buratino kui optimistliku avastaja. Ta särab päiksena keset kontrastselt halli geomeetrilist lavakujundust ja kõrvaltegelaste saginat. Kui Buratino ilmub, valgub lava suvevalgust täis. Tema kõrge heleda tämbriga lauldud laulud lisavad kerget meeleolu. Buratino oskab näha südamega, andes eeskuju tänapäeva kiuslikus ja konkureerivas maailmas käitumiseks.
Buratinole pakub toekat lavapartnerlust Hannes Kaljujärve meisterlik Carabas Barabas. Vanemuise esinäitleja kehastab kuratlikku teatrijuhti legendaarseid Undi lavastusi meenutava intensiivsusega. Tema Carabas Barabas on karismaatiliselt elukogenud ja kütkestavalt kurjakuulutav. Kaljujärve täppisliikumine on tähendusrikas. Tema käriseva kurguhäälega laulude südamlik alatoon annab edasi rolli sisemist rikkust. Kaljujärve toomine Tallinna laste ette on tänuväärne, iga tema liigutus on Estonia laval võimendamist väärt.
Buratino on pärast seiklusi Carabas Barabasi despootlikus teatris sattunud kurikavala rebase Alice’i (Janne Ševtšenko) ja kass Basilio (Mart Madiste) salasepitsustesse Lollidemaal. Elanud kaasa kauni sinijuukselise Malvina (Kadri Kipper), koer Artemoni (Georg Gurjev või Raiko Raalik) ja kurva Pierrot’ (Reigo Tamm) sõprus- ja armusuhetele.
Seejuures peab tõdema, et siinse lavastuse rohked kõrvaltegelased ei kannata carabas-barabasliku terrori käes. Peale nauditava meisterlikkusega esitatud laulunumbrite jagub ooperilauljatel aega veiderdavateks sõnarollideks. Kohati igatseks võimalust jälgida rohkem professionaalsete draamanäitlejate esitatud nüansirikkaid peategelasi (põhimõttel «less is more»).
Ehkki Buratino on sündinud puuhalust, osutub see õnnesärgiks. Ta leiab papa Carlole igatsetud kuldvõtme, mis avab kõigile headele tegelastele pääsu päristeatrisse. Seekord on päristeatriks Estonia suur lava, mida tegelased näevad justkui esimest korda.
Papa Carlo (Jassi Zahharov) teatab: «Meie näitemäng hakkab lõppema. On aeg muutuda – petisest ausaks, alatust heaks.» Rebane annab Buratinole tagasi raha. Isegi kurikaval Carabas Barabas ilmutab kirgliku teatriarmastaja inimlikku palet, avaldades soovi töötada papa Carlo teatris. Otsad saavad ideaalselt kokku. Veelgi enam: esimene ja viimane misanstseen pea kattuvad, korrates üle inimeseks kasvamise ja eluõnne moraali. Lõpupilt on algusega nii sarnane, et väikesed vaatajad üllatuvad: «Jälle!»
Rahvusooperi Estonia itaaliahõnguline muusikateatri-tõlgendus kannab tänuväärselt edasi «Buratino» traditsiooni, millest saavad osa ka praegused lapsed, kellele (vanuses 7+) suure ja kireva tegelaskonnaga lavalugu mõeldud on. Ühtlasi annab võimaluse näha Buratinot mitte vaid nurgelise puunukuna, vaid õnnetoova heauskse päikesepoisina.