Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Romaaniga „Nekroloogiklubi“ ei jõua Argentina kirjanik Marcelo Birmajer eesti keelde päris esimest korda – aastal 2013 ilmus temalt Eva Kolli ja Mariliin Vassenini tõlkes jutukogumik „Abielumeeste lood“. Kui vaadata tema teoste loetelusid Wikipedias, on selgelt tegu ülimalt viljaka autoriga: nii romaane kui ka jutukogusid näib Birmajer olevat kirjutanud angroo, kiirusega keskeltläbi üks romaan ja/või jutustus/jutukogu aastas, mistõttu kõigest pisut pealt viiekümnesel autoril on neid muljet avaldavalt, paarikümne ringis mõlemaid. Lisaks stsenaariumid, näidendid jmt. Kvantiteet seega on olemas.
Kvaliteedi kohta ei saa ma selle teosterohkuse valgel väga selget arvamust kujundada, lõviosa loomingust jääb ju tundmatuks. Kuid tuleb tunnistada, et „Nekroloogiklubi“ ei olnud piisav stiimul, et Birmajeri raamatuid originaalis otsima ja lugema hakata. Tõsi küll, romaani pealkiri intrigeerib – omas pentsikuvõitu vastuolulisuses tekitas see liitsõnake minus koguni (paraku alusetuks jäänud) lootusi leida eest midagi Mario Vargas Llosa „Tädi Julia ja kirjamehe“ või Jenaro Prieto „Ärikaaslase“ taolist –, ja esimesed kümmekond lehekülge näivadki seda ootust õigustavat.
Edaspidi me aga paraku nekroloogiklubist enam suurt midagi ei kuule, lugu hakkab jooksma mitte mingis sulnilt müsteeriume ja argipraktikaid põimivas veidrike seltskonnas, nagu korraks loota võis, vaid kõrvalseisjast minajutustaja pajatusena oma avastustest ja kohtumistest. Nii et see hiilgav idee ja kummastuse ning kõhedusttekitava koomika potentsiaal lähevad lihtsalt raisku, jäävad ühe kirjutamata romaani varjukujuks.
Muidugi on lugu, mida minajutustaja pajatab, ka ise värvikas ja kubiseb kummalistest tegelaskujudest. Buenos Airese juutide – aga eks ka kogu Argentina – 20. sajandi ajalugu iseenesest on teema, millest meeleldi rohkemgi tahaks kuulda; Birmajeri tekstisisesed vihjed ühele või teisele sündmusele rohkem äratavad uudishimu kui rahuldavad seda. (Siinjuures oleks abi olnud järelsõnast, mida paraku raamatul ei ole; tõlkija kommentaarid siiski aitavad asjade käigust omajagu aimu saada, kuigi sidusam katse ajaloole valgust heita oleks kindlasti lugemiselamust rikastanud. Rõõmuga võib aga sedastada, et tõlkes eneses suuremaid õnnetusi ei ole juhtunud ja see on, üksikud näpuvääratused maha arvata, ladusalt loetav.)
Ja patriarh Jacinto oma küpsetisekäru ja kolme perekonnaga võiks peaaegu et olla pärit Macondost – kui ta ei jääks nii skemaatiliseks. (Muidugi on nüüd viimane aeg üles tunnistada, et Gabriel García Márqueze „Sada aastat üksildust“ on üks minu suuri armastusi, millest ma ei ole kunagi päriselt tervenenud.) Samamoodi tundub, et palju enamat võinuks ära teha Terzekite perekonna, eriti muidugi kahe õe kujuga; ja isegi romaani vahest kõige paremini väljajoonistatud tegelane Genaro jääb siiski veidi nukulikuks, tema liikumisi laval võime küll jälgida, kuid tema liigutaja ei hakka liigutama meid, ei tõmba meid tema ellu sisse.
Lühidalt: paljutõotavaid tegelasi ja kummalisi situatsioone näib olevat kokku kuhjatud mitme romaani jagu, ent autoril oleks nagu kogu aeg kuhugi kiire, nii et tal ei jää mahti karaktereid nauditavalt välja joonistada, situatsioone omavahel tihedamalt seostada, kogu tekstikangast ette ja taha vihjates tihedaks ja tugevaks punuda. Kusjuures mida edasi romaani tegevus areneb, seda enam pentsikuid tüüpe lavale ilmub, kuni lõpuks, koos kabalist Sepke lavaleilmumisega, hakkab – või vähemalt hakkas minu jaoks – asi vaat et tüütuna tunduma: tegelased lähevad omavahel segi, järjekordne ekstravagantne pööre mõjub eriti kunstlikuna ja põhiliselt tahaks juba korra selle looga ühele poole saada.
Sellegipoolest ja enesekaitseks ütlen, et lugesin raamatu veelgi korra läbi. Paljalt lootuses, et ehk teisel lugemisel need tüübid kuidagi selginevad, piirjooned teravnevad, lugu omandab selle sügavuse ja tiheduse, mis esimesel korral märkamata jäi. Paraku seda siiski ei juhtunud. Võimalik, et Birmajerile saigi saatuslikuks just liigne küllus; võib-olla huugab ta fantaasia kui ületuuridel töötav tootmisliin, paisates välja rohkem saadusi, kui on võimalik kiirkorras romaanideks vormistada. Ehk peaks ta võtma aja maha ja üritama kirjutada oma suurteose, andes endale selleks aega ja ruumi.
Huvitav on siinjuures ära märkida, et võrgublogist „Lunes por la madrugada“ („Esmaspäeva esimestel tundidel“) leidsin Mora Cordeu intervjuu Birmajeriga, kus viimane vastuseks intervjueerija arvamusele, et „Nekroloogiklubi“ olevat üks tema ambitsioonikamaid teoseid, on romaani kohta öelnud järgmist: „Ma ei olnud kunagi varem niimoodi oma tegelaste minevikku süvenenud, nii rangelt jälginud võimalusi, mida nende elud pakuvad, seda, kust nad tulevad, kuidas elavad, millised on nende elatusvahendid. Ma usun, et olen lõpuks ometi kirjutanud ühe täiskasvanud romaani, mis sisaldab reaalsuse proosalisi osi.“ (http://lunesporlamadrugada.blogspot.com.es/2012/08/el-club-de-las-necrologicas.html). Näib, nagu tajuks ka Birmajer ise, et tema varasem looming ei ole päris täiskasvanud – ja ehk võib siis loota sedagi, et kasvamine veel jätkub, eriti kuna kasvuruumi näib olevat.
Või, nagu ütleb üks tegelane „Nekroloogiklubis“ eneses, arutledes Genaro pulma üle: „„Ma tean küll, mida sa mõtled,“ lausus Levy pärast põgusat vaikimist, „et see tragöödia, mis neid hiljem tabas, selle seisukohalt on see osa nende loost ebaoluline... hullem kui naeruväärne... tarbetu. Aga siin sa eksid. Ega me mingid vanad kreeklased ole. Me ei jutusta loost ainult neid osi, kus surrakse või võideldakse või sugu tehakse või võidetakse või kaotatakse. Me räägime ära ka vahepealsed osad, sest see on see, mida tehakse, et elu oleks elus, mitte mingi Aischylose tragöödia“ (lk 76).
Isegi kui need „vahepealsed osad“ – „reaalsuse proosalisemad osad“ – on see, mille edasiandmisele Birmajer pürib ja mis tema silmis ta romaani täiskasvanuks teevad, hiilib siinkohal paratamatult pähe mõte, et midagi selles Aischylose tragöödias näikse ju olevat, isegi tubli kaks ja pool aastatuhandet pärast kirjutamist. Seda, kuidas aastatuhanded Birmajeriga ringi käia võivad, me muidugi teada ei saa.
PS. Ei tea, kas see on minu viga, et „Nekroloogiklubi“ kauni Fernanda pulmalaua-salvrätid toovad saatusliku järjekindlusega meelde ühe teise Fernanda, Maailma Kauneima Naise, ja tema hollandi lõuendist voodilinad, mis lõpuks Ilusa Remediose taevasse viisid?
Marcelo Birmajer „Nekroloogiklubi“ Tõlkija Ehte Puhang Tänapäev 2017 158 lk
/nginx/o/2018/02/08/7557791t1h56f9.jpg)
/nginx/o/2018/06/01/7876153t1h32c4.jpg)
/nginx/o/2018/06/01/7876153t1h32c4.jpg)