R, 9.12.2022

Tulemäed tõmbasid kunstnikku  

Mari Laaniste
, kunstiteadlane
Tulemäed tõmbasid kunstnikku  
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lemming Nageli retrospektiiv. ”Palavaid tervitusi põrgust” (2013). FOTO:SANDER ILVEST/EESTI FOTO: Sander Ilvest
Lemming Nageli retrospektiiv. ”Palavaid tervitusi põrgust” (2013). FOTO:SANDER ILVEST/EESTI FOTO: Sander Ilvest Foto: Sander Ilvest

Lemming Nageli (1948–2016) 70. sünniaastat tähistav retrospektiiv TLÜ Akadeemilise Raamatukogu galeriis ei ole kammitsetud mälestusnäitustele sageli iseloomulikust pühalik-melanhoolsest atmosfäärist, vaid pakatab lustist ja vitaalsusest.

1970. aastate teisel poolel põneva noore maalikunstnikuna esile kerkinud Nageli loominguline pärand on mitmepalgeline, ent kuraator Harry Liivranna temaatiliselt sidus valik valgustab välja paar konkreetset tahku. Näitus koosneb Nageli klassivenna, TLÜ AR direktori Andres Kollisti erakogusse kuuluvatest töödest, millest kõiki pole varem avalikult eksponeeritud. Enamikku neist võiks kirjeldada kui sürrealistlike mõjudega, kontseptuaalsemas võtmes lähenemisi maastiku- või loodusmaalile. Anneli Porri on kogumikus «Eesti kunstnikud 3» (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007) kirjutanud Nageli sidemest loodusteadustega, eeskätt kartograafia ja geograafiaga, ning osalemisi noorteadlaste ekspeditsioonidel Kaug-Itta kui üht võtit tema kunstipärandi lahtimõtestamiseks rõhutab ka käesolev näitus.  

Nageli lähenemine loodus- ja maastikutemaatikale on ooperlikult suurejooneline: teda paeluvad suisa kosmilised perspektiivid, mäslevad loodusjõud, pinevad või koguni katastroofilised situatsioonid. Kaugete kallaste dramaatilisi rannajooni on algselt hüperrealistina tunnustust võitnud Nagel lõuendile mananud ajuti ka suisa romantilises, «elutruu» maastikumaali laadis – näitusel esindab seda suunda 1994. aastast pärit «Hõre taevas» –, ent sagedamini ilmuvad laia ilma üleelusuurused ja eksootilised motiivid tema piltidel läbi absurdifiltri nähtuna. Seejuures tundub see filter omajagu tuttavlik.

Nageli kokkupuude nõukaaegse Joonisfilmi stuudioga oli suhteliselt lühike (ta töötas värvikunstnikuna näiteks Priit Pärna filmi «Harjutusi iseseisvaks eluks» juures), kuid tema maalides näib õitsevat «Tallinnfilmi sürrealistide» rühmitusega sarnane, kui mitte koolkondlikust, siis ajastuomasest vaimust kantud rohmakas, elurõõmus, segatehniline sürrealism, millesse on kätketud ka märgatav annus musta huumorit. Määratlusse «maalid» tuleb siinjuures suhtuda reservatsioonidega, kuna paljud teosed liigituvad pigem objektikunsti valda, hõlmates vahel äratuntavaid, kuigi ootamatuid elemente nagu äratuskellad või puulehed, vahel päris defineerimatuid kolmemõõtmelisi vorme, efekti võivad veelgi lisada lobisevad tekstilised täiendused-kommentaarid.

Materjalimängude toon ulatub jaburalt magusast (langevateks meteoriitideks maalitud pitslinikud) kuni pahaendeliseni: hävingule ja kaduvusele viitavad põletatud ja purustatud elemendid näiteks pildil «Palavaid tervitusi põrgust» (2013), mis hõlmab postkaartlikku maastikku tuumaseenega. Õõvastava järelmaiguga on ka esmapilgul kaunis rannavaade «Maismaa päikesega, ilma veeta» (1994).

Nageli absurdimaastike maailm on ohtlik, aga näituse terviku emotsionaalses tonaalsuses varjutab ohu põnevus. Keskseima maastikumotiivina kerkivad esile tulemäed, mis loodusstiihiale kohaselt kipuvad maali kahemõõtmelisest ruumist välja pulbitsema, "purustades" lausa ridamisi pildiraame. Kinnisideeline purskavate vulkaanide kujutamine võiks küllap pakkuda viljakat tõlgendusmaterjali psühhoanalüütikuile, meedias omakorda käib vulkaanipurske kujund põliselt paaris hävingu ja inimlike kannatustega, kuid Nageli tulemäed on pigem eemalt imetletud ja igatsetud, justkui midagi muinasjutulist, mis ärgitab lapselikku, erilise ohutajuta vaimustust. Tema suurus kunstnikuna paistab aga ära lihtsast pisiasjast, et see vaimustus on nakatav ja värske, isegi kui kujund pildist pilti kordub.  

Tagasi üles