Sõnum lähedastele, isegi kui ei tea, kas nad selle kätte saavad

Foto: Andres Jalak

Eelmisel nädalal levis Eesti ja maailma meedias uudis, et Ukrainas tapeti ajakirjanik Arkadi Babtšenko. Päev hiljem tuli välja, et see oli kõrgemat sorti lavastus, mis korraldati palgamõrvarite tabamiseks. Väidetavalt oli see lavastus nii ehe, et ka Arkadi surnukeha trepikojast leidnud abikaasa ei teadnud, et see pole Arkadi. Kõige karmimad emotsioonid elasid läbi kõik ajakirjaniku sugulased, sõbrad ja töökaaslased. Aga tänapäeval on sõnumi mõttes lihtne selline asi hiljem ära klaarida – 24 tunni pärast toimus pressikonverents, kus elus Babtšenko kõigi ees vabandust palus. See oli oluline kõikidele tuttavatele inimestele ja nad kuulsid seda.

Aga varem ei olnud oma lähedastele nii lihtne sõnumit edastada. 20. sajandi esimeses pooles ei olnud kommunikatsioonivahendeid nii palju kui tänasel päeval. Sellest hoolimata oli inimestel vaja saata oma lähedastele sõnum, isegi kui nad ei teadnud alati, kas teade kohale jõuab. Täpselt nii talitas Eesti lennuväe major Aleksander Braun 26. juulil 1941, kui heitis vaguniaknast välja kirja. Vagun oli teel Kirovi oblasti vangilaagrisse. Paberitükil olid järgmised read:

„Meid saadetakse vist Venemaale. Olen Antsuga juba märtsist saadik koos. Kohut ei ole olnud. Tervis, meeleolu hea. Üldse läheb praegu umbes 2000 vangi – kuhu, ei tea. Linda ja Meetsi katsugu maale tulla või minna. Mart mingu metsa heinale – saate aru! Mõistke õieti!

Kõik mu varandus, mis mul on või uuesti saab olema, jääb Meetsile, Lindale ja Liisile võrdselt. Ärge muretsege, kõik on korras. Saage hästi läbi. Mart mingu metsa heinale, see ei kesta kaua. Tervisi ja kõike hääd, Aleks.

Viige see kiri tingimata Lindale, tema ei tea, kus ma olen.
Kirjutan Aleksander Mardi p. Braun.
26. juulil 1941, ešelonis“

See kiri jõudis Aleksandri abikaasa, tütre ja vennani. Aleksander oli kirja trellitatud vaguniaknast välja visanud lootusega, et see jõuab pärale, ja nii läkski. Kirja ümber oli teine paber, millele ta oli kirjutanud:

„Leidja, ava! Vesivärava 36–14, Tallinn, Linda Braun. Palun saatke selle järgi Braun, Kasevälja, Vaimastrok, Pedja“

Sarnaseid kirju heideti 1940ndatel vaguniaknast välja sadu ja paljud neist jõudsid ka pärale. See oli oluline, sest andis lähedastele teada oma inimese saatusest. Isegi kui sõnum on karm, siis teadmatus on pea alati hullem.

Foto: Andres Jalak

Aleksandri kohta rakendati karistuse kõrgeimat määra – mahalaskmist. Sealhulgas kuulus kogu tema varandus konfiskeerimisele. See oli süsteemi meelest ainumõeldav karistus mehele, kes süütas 1940. aasta sügisel küünla võimude poolt juba hävitatud Vabadussõjas langenud õpilaste mälestussamba jalamil. Lisaks pandi Aleksandrile süüks koos kaaslastega agitatsioonide jätkamist Kirovi vanglas.

Aleksander hukati 2. mail 1942, tema haud on teadmata. Sarnaseid lugusid lähimineviku sündmustest räägitaksegi Okupatsioonide muuseumi uuel püsinäitusel „Vabadusel ei ole piire“, mis avatakse juba sel suvel. Ootame Sind külla!