R, 9.12.2022

«Tobiase helikeel on omapärane, sest ta on etteaimamatu»

intervjuu sopran Arete Teemetsaga
Alvar Loog
, toimetaja
«Tobiase helikeel on omapärane, sest ta on etteaimamatu»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Sopran Arete Teemets oma koduklaveri ees Rudolf Tobiase «Joonase» klaviiriga.
Sopran Arete Teemets oma koduklaveri ees Rudolf Tobiase «Joonase» klaviiriga. Foto: Alvar Loog

Täna, 7. juunil tuleb Tallinna Jaani kirikus Nargenfestivalil esimest korda Eestis ettekandele Rudolf Tobiase oratooriumi «Joonas» (tuntud ka kui «Joonase lähetamine») eestikeelne versioon ja originaalorkestratsioon. Homme saab sama teost kuulda Tartus Pauluse kirikus. Esmaspäevast kolmapäevani salvestati «Joonast» plaadistamise tarbeks Tallinnas metodisti kirikus.

«Joonase» salvestusel ning eelseisvatel kontsertettekannetel esitab juhtivat sopranipartiid esmaspäeval oma 33. sünnipäeva tähistanud Arete Teemets, kel on seljataga tegus poolaasta, mille jooksul jõudis ta muuhulgas esinema kahte maailma juhtivasse kontserdisaali: Berliini Konzerthausi ning New Yorgi Lincoln Centerisse. Kohtusin Teemetsaga teisipäeva pärastlõunal tema Kakumäe poolsaare tipus asuvas kodus. Lähtudes meie kauaaegsest tutvusest, võtsin vabaduse teda vestluse käigus sinatada.

Oled kevade ja varasuve veetnud koos Rudolf Tobiasega, täpsemalt tema oratooriumiga «Joonas»...

Jah, oma partiid hakkasin õppima umbes kolm-neli kuud tagasi, solistide koosseisuga alustasime proove aprilli alguses, eelmisel nädalal tegime proove koos koori ja orkestriga. See on olnud päris pikk aeg, mille jooksul jõuab muusikaga täielikult kokku kasvada.

Sellesse prioodi jääb ka üks väga kurb sündmus: «Joonase» lindistuseelsel nädalal lahkus Mati Palm, kellel on minu kui solisti karjääris olnud teenäitaja roll...

Käimasoleva nädala koormus saab olema päris ränk ning pean püüdma leida õiget balanssi, et salvestusel end mitte nii tühjaks pigistada, et neljapäeval ja reedel toimuvateks esinemisteks enam midagi ei jätku.

Milline partii sul vastas seisab?

«Joonase» soprani soolopartii on kahtlemata üks raskemaid väljakutseid minu senises solistikarjääris. Puutun siin kokku selliste tehniliste ülesannetega, mis on minu jaoks täiesti uued ning ühtlasi väga tugevat füüsilist pingutust nõudvad. See muusika on tohutult intensiivne ning mastaapne – Tobias kasutab väga suurt orkestrikoosseisu, lisaks on laval kolm koori. Solisti jaoks on suur väljakutse, et tulla läbi selle helifooni voogava intensiivsuse.

Sa oled Tobiase loomingut nii laulnud kui ka plaadistanud varemgi...

Minu esimene kokkupuude Tobiase muusikaga toimus mõned aastad tagasi, kui organist Ines Maidre salvestas plaadifirma Toccata Classics tarbeks Tobiase kogutud oreliteoseid ning kutsus mind laulma paari vokaalnumbrit. Kõige erilisem neist on «Agnus Dei» – see on kirjutatud tegelikult metsosopranile, kuid istus väga hästi ka minu häälele. Õppimise käigus tekkis tunne, et mul on kõik noodid selged ning ma tean, kuhu oma häält juhtida. Kuid kuna ma polnud sellest ühtegi salvestust kuulnud ning seega ei teadnud, mida see harmoonia seal all täpselt teeb, siis läksin esimeses saatega proovis täielikult rappa.

Miks?

Tobiase helikeel on hästi omapärane, sest ta on etteaimamatu. Näiteks Mozarti või Bachi puhul on teatud käigud ja harmoonialahendused võimalik ette ära arvata – iseäranis juhul, kui oled nende muusikaga palju tegelenud. Minu jaoks pole «Joonase» puhul enam probleem mitte nootidele pihtasaamises või nende läbiintoneerimises – ma tean, kuhu minna, küsimus on selles, kuidas minna. Tobiase loomingu esitamine nõuab näiteks Bachiga võrreldes täiesti teistsugust vokaaltehnilist võtet. Tobiasel on täiesti oma käekiri ning spetsiifiline helikeel.

Mozarti ja Bachi muusika võlu seisneb minusuguse profaani jaoks väga paljuski asjaolus, et seal leiduv ilu on oma geniaalsel moel loogiline ja sümmeetriline – see laotab end laiali justkui matemaatiliste võrranditena, mis poeetilise kerglusega kogu aeg ise lahenduvad. Kas Tobias on ajanud selle «võrrandi» taotluslikult keeruliseks? Suudab tema muusika selle keerukuse ise ära põhjendada?

Kahtlemata suudab. Ehkki interpreedi jaoks pole see alguses kergesti hoomatav, on seda parem seal muusikas sees olla ning seda esitada, kui ta ükskord omaseks saab.

Sopran Arete Teemets oma koduklaveri taga Rudolf Tobiase «Joonase» klaviiriga.
Sopran Arete Teemets oma koduklaveri taga Rudolf Tobiase «Joonase» klaviiriga. Foto: Alvar Loog

On «Joonase» sajandivanune eestikeelne tekst musikaalne ning suu- ja kõrvapärane?

Absoluutselt! Mulle endale on ilmsetel põhjustel kõige südamelähedasem minu enda aaria tekst, mis on ülimalt tänapäevane. Tsiteerin: «Issand nüüd vaatab inimlaste peale, et ta näeks, kas nendest keegi on veel tark ja Jumalat otsib.»

Soov ja püüd otsida jumalat on siin seatud tarkuse kriteeriumiks?

Just! Sest Issand ei suru end meile ise kunagi peale, küll aga on ta ilmselt õnnelik, kui me ise tema poole pöördume ning tema lähedust otsime. Tsiteerin edasi: «Aga kõik on sinust ära langenud ja kõik on tühised.» Mulle ka tundub, et meil on tänapäeval väga palju tühisust...

... mis ei ole vist tingimata üldse üheselt halb? Mina olen küll üks neist, kes on oma inimliku tühisusega algusest peale leppinud ning õppinud sellega õnnelikult ja harmooniliselt koos elama...

«Ja narrus räägib neil südames, et pole Jumalat.» Siin on selge vihje ateismile.

Mida sina esitatad halvasti varjatud moel kui kriitikat?

Jah, muidugi! Ma väga armastan Jumalat oma südames. Ning seega ei võta ma ka «Joonast» mitte lihtsalt kui üht oratooriumi, vaid kui võimalust kiita Jumalat.

«Joonase» eestikeelse algversiooni esitamine kannab ilmselt pooleldi tahtmatult ka luterlikku ideaali – pakkuda rahvale jumalakuulutust nende emakeeles.

Jah, minu kui solisti jaoks on see väga oluline, et oma emakeeles lauldes saan anda igale sõnale just selle varjundi, mida soovin. Tobiase teos annab mulle võimaluse transformeerida oma seesmist tunnet muusikasse ning aluse loota, et see publikule kohale jõuab.

On see sinu jaoks oluline, et kristlikus vaimus ning kristlikul teemal tehtud teost esitataks kristliku tunnetusega? Teadupärast on suur osa repertuaaris püsivast kristlikust muusikast muutunud esituses kuidagi ilmalikuks ning otsapidi isegi akadeemiliseks...

Muidugi!

Kas Tobiase muusika on kristlikuks usukuulutuseks hea meedium? Kas jumal on tema nootides kohal?

Ma arvan, et Tobias ise ei saanud mitte olla usklik, kui ta sellise teose komponeeris. 1908. aastal kirjutas ta Karl Eduard Söödile, et – tsiteerin – «oma kõige sügavamast südame juurtest saadik olen ta välja toonud, kuna ma sellejuures kõik läbi elada tohtisin, mis ma oma kangelastest jutustada tahtsin». Minu arvates see tõestab, et Tobias oli kindlasti ise kristlane, mitte üksnes üks järjekordne helilooja, kes kasutab oma loomingus kristlikku temaatikat.

Sinu jaoks on selle muusika esitamine ühtlasi religioosne kogemus?

Iga vaimulik muusikateos on minu jaoks religioosne kogemus.

Oled sa jumalat kohanud ka mõnes mittevaimulikus teoses?

Vaimuliku sisuga teose puhul on selle kogemuse tõenäosus lihtsalt mitu korda suurem. Sest näiteks kui ma laulan sopranina ooperis tenorile, et ma armastan teda, siis käib ligemesearmastus jumalaarmastusest üle ning kipub seda varjutama.

Kuidas sul ilmalike teostega hetkel on? Minu unistus oleks sind näha ja kuulda ooperilaval sagedamini, kui see seni on õnnestunud. On sul ikka ooperiprimadonna kepike paunas?

Ma olen võimalust mööda ikka ka ooperis laulnud – see on väga meeldiv ja põnev vaheldus. Pealegi meeldib mulle väga näidelda. Kaks oma suurt unistuste rolli olen saanud juba ära teha: õde Angelica Puccini samanimelises ooperis ning Governessi roll Britteni «Kruvipöördes». Läinud talvel tegin rolli Vanemuises etenduvas Tauno Aintsi lasteooperis «Guugelmuugelpunktkomm».

Mis kogemus see selline oli?

Väga põnev. Ma mängisin elus esimest korda kurja tegelast, mis oli huvitav ja vajalik kontrast kõigele sellele, mida ma muidu kas kontserdi- või ooperilaval enamasti esitan. Ning seega sain oma seesmise mina spektrist tõmmata välja mingeid täiesti teises äärmuses asuvaid värve. Tavaliselt sopran armastab ja kannatab – seekord sain olla kuri.

Mida see kontakt oma tumedama poolega sulle andis ja õpetas?

Ma usun, et me sünnime heana, aga teatud elukogemused – nagu pettumused, solvumine, kogetud ebaõiglus – võivad muuta meid kurjaks. Teatud määral kutsusin ma tööülesande käigus selle tumedama poole endas ise esile.

Kas Kakumäe konstaabel peaks pärast seda rolli olema sinu isiku suhtes senisest hoopis alarmeeritum?

Üldiselt on ooperisolistidel lepingujärgne kohustus osata mitte üksnes rolli sisse minna, vaid sealt ka välja tulla. (Naerab.)

Arete Teemets
sopran
4.06.1985 Georg Otsa nim muusikakooli vokaalpedagoog ja itaalia keele õpetaja
Lõpetanud klassikalise laulu erialal 2009. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseõppe dots. Nadia Kuremi lauluklassis ning 2012. aastal maksimumhindega magistriõppe Roomas Santa Cecilia konservatooriumis maestra Rebecca Bergi lauluklassis, kelle juures täiendas end Itaalias ka 2007/2008 õppeaastal.
Pälvinud 2010. aastal Napolis toimunud Santa Chiara võistlusel esikoha vaimuliku klassikalise muusika kategoorias ning kolmanda koha preemia 2011. aastal Spoletos toimunud rahvusvahelisel ooperilauljate võistlusel. 2014. aastal võitis ta Pariisis toimunud rahvusvahelisel Flame muusikakonkursil klassikalise laulu kategoorias esikoha.

«Joonase» originaalversiooni ettekanded 7. juunil kell 19 Tallinna Jaani ja 8. juunil kell 18 Tartu Pauluse kirikus.
Solistid Arete Teemets (sopran),
Helen Lepalaan (metsosopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton) ja Raiko Raalik (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kammerkoorid Collegium Musicale ja Voces Musicales, tütarlastekoor Ellerhein ja Maria Listra ning Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel.

Rudolf Tobiase «Joonase lähetamine»
Esimene eesti oratoorium. Selle originaalpartituur kanti ette autori juhatusel saksa keeles 26. novembril 1909 Leipzigis Andrease kirikus.
Tervikuna jõudis Eestis ettekandele 1989. aastal Estonia kontserdisaalis Peeter Lilje dirigeerimisel Vardo Rumesseni redaktsioonis. Tegu oli uue orkestratsiooniga, milles on originaaliga võrreldes juurdekirjutusi ning muudetud on ka teose osade järjestust.
Tõnu Kaljuste algatusel tuleb Eestis esmakordselt ettekandele oratooriumi originaalversioon ja antakse välja toimetatud noodimaterjal.

Tagasi üles