Film, mis pidanuks kõnetama...

Kaevikusõja stseenid on «Tundmatus sõduris» eriti realistlikult välja kukkunud. Foto: Kaader filmist

TUNDMATU SÕDUR Kuidas õnnestus Soome suurima sõjaromaani järgi tehtud kolmas filmikatsetus?

Missugune võiks olla Eestis film, mida tehakse kolm korda? Või teos, mille põhjal vändatakse kolm korda filmi? Kas keegi kujutaks ette, et «Kevade» ekraniseeritaks uuesti?

Ent soomlased pole sarnaste küsimustega oma pead vaevanud, kui eelmisel aastal tuli välja juba kolmas versioon filmist «Tundmatu sõdur». Esimene film valmis 1955. ja teine 1985. aastal. Tõsi, vahepeal, 2000. aastal avaldati Väinö Linna «Sotaromaani» («Sõjaromaan») tsenseerimata kujul, enne oligi raamat kandnud pealkirja «Tundmatu sõdur».

Kui lõpetasin filmi vaatamise, mõtlesin ikka päris mitu head momenti, mida kirjutada. Vaatamata viimase versiooni populaarsele vastuvõtule on minul kahtlusi filmi vajalikkuses. Miks oli vaja teha uus film, kui midagi põhimõtteliselt uut lisada ei ole, mõtlesin esimese asjana, kui olin filmi ära vaadanud. Aga äkki olen ma kiuslik eestlane, lugupidamatu oma vennasrahva vastu? Kuid näiteks Juho Typpö Helsingin Sanomatest kirjutab umbes samas joones.

Ta küsib, mis jäi meelde. «Turvaline, riskivaba ja kõigile meeldida püüdev Soome 100 juubelifilm. Ja jälle uus osa soome sõjafilmide ja meesportreede hulka,» on Typpö halastamatu (HS, 27.10.2017).

Võib-olla siin saab natuke vaielda. Teises maailmasõjas olid rindel ikka valdavalt mehed ja sestap pole meestekeskses filmis midagi imestamapanevat.

Kasutada soome ühe tähelepanuväärseima teose (võrreldav vaid «Seitse venda» ja «Kalevalaga») ekraniseeringut tänapäeva probleemide lahkamiseks (olgu selleks näiteks naiste õigused) või mingi ideoloogia edendamiseks ei tundu ka päris õige, samas tekib taas küsimus, mida on Soome uuel põlvkonnal «Tundmatust sõdurist» ammutada.

Filmist on puudu reljeefsus. Ainus, kes kuidagigi eraldub, on Antero Rokka (Eero Aho). Tema sõdib ja vaidleb ohvitseridega. Ehk siis tema tegelaskuju ümber tekib midagi, mille tõttu tasuks seda filmi vaadata. Sõdimisstseenid – eriti kaevikus — on väga-väga realistlikud ja ilmselt nii see asi Teises maailmasõjas ka välja nägi. Ütles ka režissöör Aku Louhimies intervjuus Eesti Ekspressile, et näitlejad tegid enne võtteid läbi karmi militaartreeningu (EE, 06.06.2018).

«Tundmatu sõdur»: film demonstreerib soomlaste üleolekut venelastest talvetingimustes sõdimisel. Foto: Kaader Filmist

Rokka suhted ülemustega on võib-olla filmi peajoon. Missugustel eesmärkidel ja kuidas sõditakse — kes (nagu Rokka) sõdib oma kodu tagasisaamise nimel, kes aga muretseb sõjaväelise distsipliini pärast. Sinna tuleb lisada dialoog soomlaste vallutatud Petroskois Hietase (Aku Hirviniemi) ja Veera (Diana Požarskaja) vahel teemal, kellel on sõjas õigus. Kas soomlastel oli õigus olla mestis Hitleriga? Aga Nõukogude Liidu kallaletung Soomele 1939. aastal? Siit õhkub kaasaegsust, arvestades nii Ukraina kui ka Süüria sõda. Film ei ole ülemäära filosoofiline, kuid suudab pakkuda mõnes kohas peamurdmist sõja olemuse üle.

Ent ikkagi – puudu on see ajalooline kontekst, mis liitis soomlased Talve- ja Jätkusõjas. Ehk ülesaamine mõlemal poolel palju ohvreid nõudnud ja Soomet lõhestanud kodusõjast. Päris üle pole kodusõjast võibolla saadudki, meenutagem ka president Sauli Niinistö uusaastakõnet, milles ta rääkis vajadusest kodusõja 100. aastapäeval meenutada raskeid küsimusi. Kuid kodusõja taak tungib võimsalt esile just 1955. aasta filmis, eriti momendil, mil sõdurid ületavad Soome vana, Talvesõja eelse piiri – taas küsimus sellest, kas sõda on õiglane. Nüüdses «Tundmatu sõduri» ekraniseeringus ületatakse piir ilma eriliste tunneteta.

Kui võrrelda «Tundmatu sõduri» viimast versiooni Elmo Nüganeni filmiga «1944», siis viimane suudab anda paremini edasi eestlaste ajaloolise dilemma (kelle pool sõdida) kui soomlaste oma (kas sõdida oma riigi eest). Samas: tulles tagasi sõjastseenide juurde, tuleb Louhimiest kiita stampide kasutamatajätmise pärast (näiteks mitte näidata, kuidas snaiper tabab üle kaeviku kerkinud pead, vaid näidata lihtsalt surnud vahimeest pärast saatuslikku lasku). «1944» ei saanud kahjuks ilma stampideta.

Nüüdne «Tundmatu sõdur» on võrreldes näiteks 1999. aasta filmiga «Luurerühm» («Rukajärven tie») ümar. «Luurerühm» tekitas suurt pahameelt Venemaal, kuid isegi eraldi otsingud ei viinud mind mingi Venemaalt tulnud kriitikani «Tundmatu sõduri» suhtes. Arvestades, et Venemaa on pärast 2014. aasta Krimmi okupeerimist ja annekteerimist eriti tundlik ajaloo suhtes, oodanuks mingitki kriitikat, kuid ei midagi. Film peab meeldima kõikidele.

Soome 100 juubelifilm sunnib muidugi küsima, missugune saatus ootab Eesti 100 raames tehtavaid mängufilme. «Seltsimees laps» oli meeldiv üllatus – väärikas algus juubeliaastale. Missugune tuleb aga «Tõe ja õiguse» I osa ekraniseering? Ilmselt on oma kirjanduslikult kaalult «Tõde ja õigus» enim võrreldav «Tundmatu sõduriga».

Lõpuks häirisid ka pisivead. 1940. aasta märtsis, kui Nõukogude Liit ja Soome sõlmisid Talvesõjas rahu, ei kuulunud Eesti ametlikult Nõukogude Liitu, ehkki kaardil nii paistis. Eestis olid küll Nõukogude sõjaväebaasid ja de facto polnud vabariik enam iseseisev, kuid Eesti sai Nõukogude Liidu osaks siiski 6. augustil 1940. See võib tunduda tähenärimisena, kuid «Tundmatu sõdur» põhineb ikkagi reaalselt ajalool, Jätkusõjal ja võiks seega olla ajalooliselt korrektne ka mujal.

«Tundmatu sõdur», 2017
Režissöör Aku Louhimies, osades Eero Aho, Johannes Holopainen, Jussi Vatanen, Aku Hirviniemi jt
Kinodes alates 8. juunist, pikkus 2 tundi ja 15 minutit