Sada aastat mälestuste majas

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stseen lavastusest «Miljoni vaade».
Stseen lavastusest «Miljoni vaade». Foto: Siim Vahur

«Miljoni vaade» on mitmetähenduslik pealkiri, Paavo Piigi näidend sobib igati orgaaniliselt EV 100 teatrisarja «Sajandi lugu». Sisutihe kavaleht annab ülevaate sündmusrohkest kümnendist 2000–2010, mille suhtes ajadistants veel napp, kui mitte olematu. Näidendit läbistavad ajakajalised märksõnad teevad mälu hoobilt virgeks. Löövaks proloogiks kujuneb Arnold Rüütli valimine vabariigi presidendiks aastal 2001; jõuliselt pressib sisse pronksiöö, aprill 2007 vallandab peategelases ajaülese seostelaviini. Peene alltekstiga kõlab laval Ansipi loosung viiest rikkamast riigist, sellal teeb peategelane Ants redelil viis kobavat sammu laguneva lae poole.

Kavalehelt puudub üks tähtis lugu: mängupaiga, Toom-Kooli 9 maja lugu. Kohavaim mängib intensiivselt, ehedalt kaasa. Vaheajal ringi uidates tekib aim, et majasoppides on peidus salapäraseid tegelasi.

Loosi tahtel teatrisarjas partneriteks saanud Tallinna Linnateater ja Vana Baskini Teater on loogilisem tandem, kui esmapilgul näis. Vana Baskini Teatril püsitruppi pole. Komöödiažanr eeldab ekstra andekaid näitlejaid. Kui lauskomöödiaid teha üha ja järjest, võib küll juhtuda, et artist hakkab rolle rajama n-ö kindla peale. Eks ole sedagi Vana Baskini Teatris kogetud, nagu igal pool mujalgi, aga see ei kahanda näitlejate paindlikkust, rutiinist lahtilaskmise rõõmu, kui ülesanne vääriline. Linnateatrile on tunnuslik tugev psühholoogiline näitetrupp, olulistes lavastustes lisandub igavikuline kujundikaal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles