Vikerkaar loeb. Semiootika ei ole veel valmis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kogumik «Semiootika».

FOTO: Raamat

Semiootikal on eesti kultuuris ja teaduses eristaatus. On tõepoolest üllatav, kuidas siinne teaduskultuur on soosinud semiootilist mõtlemist: Karl Ernst von Baer, Gustav Teichmüller, Jakob von Uexküll, Juri Lotman – see on lühike nimekiri maailmamainega Eesti õpetlastest, kes kõik on pidanud semiootilisi protsesse kultuuris, looduses või mõtlemises väga oluliseks. Kummati ei olnud meil tänavuse aastani ühtegi Eesti autorite kirjutatud ülevaadet semiootikast.

See oli oluline vajakajääk, sest vaatamata sügavatele juurtele ja heale mainele kummitab semiootikat endiselt määratlematuse probleem. Iga uus semiootik peab silmitsi seisma küsimusega, mis see semiootika ikka on. Tuleb loota, et 18 autori koostöös valminud mahukas koguteos «Semiootika», mille Kalevi Kull ja Silvi Salupere on ühtede kaante vahele toimetanud, aitab semiootika paremale mõistmisele tubli sammu lähemale.

Nagu koostajad eessõnas tunnistavad, oli nende esmane soov kirjutada mõistepõhine süstemaatiline ülevaade semiootika teooriast. Paraku ei saanud sellest plaanist asja, sest autorid ei suutnud leida kõigile sobivat mõistesüsteemi. «Semiootika ei ole valmis,» (lk 5) on koostajate seletus otsusele keskenduda koguteoses semiootika erinevatele tahkudele, mitte valdkonna terviklikule esitusele.

Teos jaguneb neljaks osaks. Pärast tihedat sissejuhatust antakse ülevaade semiootika ajaloost, seejärel tutvustatakse lühidalt üheksat «semiootika klassikut» (Peirce’ist ja Saussure’ist Lotmani, Eco ja Sebeokini), siis pakutakse sissejuhatus kolme «semiootika põhiharusse»: kultuurisemiootika, sotsiosemiootika ja biosemiootika, ning lõpetuseks esitatakse sissevaade üheteistkümnesse semiootika eriharusse (millele järgnevad veel annotatsioonid neljateistkümnest kitsamast erisemiootikast). Raamatu lõpetab väike semiootika seletussõnastik ja põhjalik kirjandusloend.

Siinne kontekst ei ole sobilik raamatu sisusse süüvimiseks (väiksemaid märkusi kogunes teose servadele siiski hulganisti), ent tuleb tunnistada, et üldmulje tervikust on kahetine. Kuigi üksiti on kaastöid huvitav või hariv lugeda, vähemalt inimesel, keda semiootika kõnetab, siis ilmselt ei soovitaks ma raamatut huvilisele, kes tahab saada suuremat selgust küsimuses, mis see semiootika siiski on ja milleks seda vaja on.

Kui parafraseerida Jevgeni Gornõi kunagist vaimukat määratlust, et semiootika on see, millega semiootikud tegelevad (Vikerkaar, nr 11, 1995), siis räägib «Semiootika» sellest, millega Tartu semiootikud tegelevad. Raamat ei paku terviklikku ülevaadet semiootikast ega süsteemset sissejuhatust semiootilisse mõistevarasse, vaid tutvustab neid uurimissuundi, mis on Tartus praeguseks välja kujunenud, neid omavahel suuremalt seostamata. Sellisena on see Tartu semiootika kirev enesekirjeldus, harali vahekokkuvõte pikast teekonnast, mille ots ulatub 19. sajandi keskpaika, ent mis hakkas selgemat kuju võtma alates 1960. aastatest.

Raamat on kindlasti sobilik õppevahend Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, ent veidi keerulisem on näha selle laiemat kasutust. Seda ei soosi raamatu sisuline ebaühtlus ja ebasüsteemsus, teksti kohatine raskepärasus ja illustreerivate näidete nappus. Peatükkides domineerib distsiplinaarne (enese)kirjeldus, erialase piirsõnavara abstraktne ekspositsioon, väga vähe saab aga teada tutvustatud teooriate ja mõistete kasutusvõimalustest, nende rakendusväärtusest (leidub siiski ka mõni meeldiv erand).

Kui kujutada semiootikat ette kolmes jaos, teoreetiline ehk üldsemiootika, analüütiline ehk erisemiootika ja praktiline ehk rakendussemiootika, siis on raamat selgelt keskendunud erisemiootikate tutvustamisele, pakkumata samas vajalikku ülevaadet üldsemiootikast (kui mitte arvestada sissejuhatuses põgusalt esitatut) ja andes vaid näpuotsaga aimu rakendussemiootika võimalustest.

Elavama kujutlusvõimega lugeja võib aga hõlpsalt silme ette manada ühe sootuks teise raamatu, mille eosed on «Semiootikas» selgelt esil. Raamatu, mis pakuks välja ühe süsteemse käsitluse märgiprotsessidest (semioosist) elumaailmas. See kasvaks välja märgiprotsesside kolmest põhitüübist: vegetatiivne (taimne), animaalne (loomne) ja keeleline (kultuuriline) semioos (lk 254). Esimese kahe, keele-eelsete märgiprotsesside igakülgse uurimisega tegeleb biosemiootika, teise, võrratult keerulisemate tähendusloome protsessidega, kultuurisemiootika. Kuivõrd loodus ja kultuur on loomupäraselt tihedalt põimunud, siis aitab neid kahte semiootika põhisuunda lõimida kolmas – ökosemiootika, mis keskendub keele-eelsete ja inimomaste (kultuuriliste) märgiprotsesside ühisosale.

Selline raamat ei keskenduks semiootika distsiplinaarsele kaardistamisele, vaid lähtuks märgiprotsesside eneste toimest ja iseloomust ning pakuks süsteemse mõistevara üldise tähendusloome (täpsemalt, semiosfääri) võimalikult hõlmavaks ja holistlikuks analüüsiks. See oleks raamat, mis tooks elu- ja kultuurinähtuste puhul välja nende spetsiifiliselt semiootilise tahu, mitte ei pretendeeriks universaalse teooria positsioonile (nagu nii mõnigi peatükk praeguses teoses). Kuigi semioosis on kõige elava alus, ei ole semiootika sobiv kõige elava analüüsiks. Ilmunud raamat on kindlasti vajalik eeltöö manatud uue üldteose kirjutamiseks.

«Semiootika»
Toimetanud Silvi Salupere ja Kalevi Kull

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018
564 lk

Kogumik «Semiootika».

FOTO: Raamat

Tagasi üles