Et Krossiga ei juhtuks sama mis Underiga (1)

Vallo Kepp
, Filmimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Марие Ундер перед Национальной библиотекой в Таллинне.
Марие Ундер перед Национальной библиотекой в Таллинне. Foto: Vallo Kepp

Ühel õndsal keskpäeval seisis Peeter Tulviste rahvusraamatukogu sissepääsu ees. Küsisin, ega ta Underi kuju koha peal seisa, ja tabasin kümnesse. «Loomulikult,» oli kärme vastus, «hea on majja minnes öelda «Tere, Marie!».» Aga mure olevat selles, kuidas kujutada lõppematuid sukki, mis lõpuks võiksid viia tema Tallinna rohketesse elupaikadesse. Kui jõudsime tehnoloogiates teekattesse surutud vaseni, saabus auto, mis Peetri Tartusse kaasa võttis, ja mina kõmpisin proua Senta vanade raamatute poodi, peauksest sisse ja kohe vasakule. Oh, vanad õndsad ajad!

See jututamine tuli kümneid kordi meelde, kui ainuke roheline nurgake parkimisplatsi kõrval üles kaevati ja avastasime, et Marie Under kolitakse sinna rahvusraamatukokku minejatel tee pealt risuks eest ära. Kohe kadusid poliitikute mesimagusad jutud Underi kuju väärikast kohast rahvusraamatukogu ees. See oli esimene pettumus. Teine pettumus saabus puhkepingiga, mis asetati kujule nii lähedale, et istudes näed naelakastidena mõjuvaid suuri kingi. Üleelusuuruste kujude puhul on välja arvutatav vaataja kaugus teosest, et kuju mõjuks loomulikuna. See pink küll sääraselt paigutatud ei ole.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles