Moodne nomaad Bombino

Bombino jaoks ei ole kitarr mitte relv, vaid haamer, millega ta saab Nigeris üles ehitada oma tuareegi kodu. Foto: Rownyman

Tuareegide rock mõjub tänapäeva glamuurist ja edukultusest puhevil muusikamaailmas üldse kuidagi täiesti rabava ja ehtsana. See on jõuline, robustne, kuid ometi õrn ning tulvil otsatut igatsust ja lootust. Muusika on nende trööst ja relv. Lääne inimestel on kellad, kõrberahvastel aeg.

Unikaalne tuareegi rock sündis 80ndate hakul kusagil Liibüa tolmuses põgenikelaagris. Sahara kõrbe tuareegide rock’i ristiisa, nüüdseks legendaarne ansambel Tinariwen võttis eeskujuks alžeeria popi ehk rai ning kombineeris seda selliste lääne artistide nagu Carlos Santana, Dire Straits, Jimi Hendrix ja Bob Marley, kasutades elektrikitarre, arendas bänd välja ülimalt isikupärase stiili, mida hakati kutsuma kõrbebluusiks. Väga tabav – nende meeste juured ongi liivas ja igatsus annab muusikale tiivad. Tuareegide minevik on karm, olevik ebakindel ja tulevik lahtine.

Tuareege arvatakse praegu olevat paar miljonit, optimistlikel hinnangutel isegi paar korda rohkem. Oma riiki ei ole sellel rändrahval kunagi olnud. Valdavalt elavad nad Põhja-Aafrikas, Alžeeria lõuna-, Nigeri ida- ja Mali lääneosas. See on karm ja ohtlik piirkond, praegu äärmusrühmituste ISIS ja Boko Haram mõjusfäär. Tinariweni asutaja Ibrahim Ag Alhabib nägi näiteks poisikesena pealt oma isa hukkamist. Oma esimese kitarri ehitas ta juhtmejupist, pulgast ja plekknõust pärast seda, kui oli ühes lääne filmis seda toredat pilli näinud ja kuulnud.