Hea graafika võib etnograafiat tulvil väljamõeldud loole palju juurde anda. Näiteks Vahur Afanasjevi toekas popromaan „Serafima ja Bogdan“ lausa elab Peeter Alliku graafika rütmis, mis annab pealkirjade juures igale miniloole õige tõuke. Graafika paneb fantaseerima, mis elu elavad loo tegelased. Foto pole see, foto võtab kujutluspildi ära. Võib-olla on meie elus suure pildistamistuhina sees liiga vähe graafikat.
Graafika või joonistus võib aga anda edasi ka päris elu rusuvat dokumentaalsust. Samal ajal on hetke tabamine joonistusse alati ka omamoodi ajaviide või lõdvestus, ükskõik, kui hull olukord ise on. Siin on üks lugu sellest, kuidas joonistamine võib ka raskel hetkel vaheldust pakkuda.
1945. aasta teisel jõulupühal sõitis 16-aastase Made maja ette kurjakuulutava mürinaga veoauto ja relvastatud mehed piirasid maja ümber. Perele anti paar tundi aega asjade pakkimiseks. Made, tema ema ja kaksikõdede jaoks algas nädalatepikkune sõit loomavagunis Siberisse. Made isa Mihkel oli arreteeritud juba aastapäevad varem süüdistatuna kodumaa reetmises ja ta oli Patarei vanglas maha lastud. Pere küüditamine oli lisakaristus isa Mihkli „tegude“ eest.
Made ja tema pere jagasid vagunit enam kui 20 inimesega. Vagunisse olid ehitatud mitmekorruselised lavatsid, millel nappis aga pikkust, nii et suur inimene sirgelt magada ei saanud. Ihuhädasid sai kergendada põrandas haigutavasse auku. Sageli loovutasid inimesed oma kaasavõetud voodilinu, et muuta „tualett“ privaatsemaks.
Keset vagunit seisis raudahi, mis andis sooja ning kus sai kaasavõetud sööki valmistada. Et oli talvine aeg, jäätusid küüditamisvagunis riided seina külge kinni, sooja saamiseks tõmbuti üksteise vastu ja poeti kaissu. Vagunil oli ka paar pisikest trellitatud akent, sealt välja uudistades võis silm aga kohtuda valvuri püssininaga.
Öeldakse, et inimene harjub kõigega, ja eks selles loomavagunis harjus Made kogu olukorra absurdsust ja õudust dokumenteerima oma joonistustes.
Pikal teekonnal olid aeg-ajalt ka pikemad peatused. Siis sai end pesta, vett ja puid hankida – muidugi range järelevalve all. Siberisse jõudes paigutati Made ja tema pere esmalt vangilaagrisse, kus neil tuli olla ühes kambris umbes 90 inimesega, kellest kõige noorem oli vaid kolmekuune. Kuu kestnud vangistuse järel jagati küüditatud laiali kolhoosidesse oma karistust kandma.
Made, tema õed ja ema elasid küüditamise ja Siberi-aja üle ning vabanesid 1947. aastal. Paljudel nii hästi ei läinud. Väikelapsed ja vanurid surid tihti juba loomavagunis poolel teel külmale maale ja suur hulk inimesi kaotas elu Siberi karmides oludes.
Sedalaadi lugusid lähiajaloos toimunust räägib Okupatsioonide muuseum, mis avab oma uksed uuenenud sisuga sel suvel. Ootame sind külla.