Artemi Troitski – roki kuldaja preester

Teet Korsten FOTO: Foto: Erakogu

Täpselt nädal tagasi, 21. mail toimus Sõpruse kinos Andrei Airapetovi dokfilmi «Artemi Troitski ja teised. Kriitik» esilinastus. Postimees uuris peategelaselt lähemalt, millise jälje ta enda meelest «ühele kuuendikule maakerast» on jätnud ja kas rock'n'roll on tõesti surnud – nagu laulab Boriss Grebentšikov, kelle loometee algusele on ta muu seas samuti kaasa aidanud.

Artemi, kuidas jäid rahule endast kõneleva filmiga?

Et minust hakatakse filmi tegema, oli suur üllatus. Meeldib, et filmis on juttu ka paljust muust kui vaid minu isikust. Tänu jumalale näeb seal paljusid huvitavaid inimesi, seal on kasutatud hulganisti põnevaid arhiivikaadreid. Eile (esilinastusel – toim) vaatasin filmi teist korda algusest lõpuni ja igav ei hakanud.

Filmis on muidugi asju, mida ma oleks muutnud või lisanud. Näiteks pole seal peaaegu midagi minu suhtest Viktor Tsoiga, ansambliga Kino. Ilmselt polnud selle kohta käepärast materjali. Hea film – hea, et see tehtud sai.

Praegu võid kasutada võimalust ja Viktor Tsoist rääkida.

Filmis näeb korraks Tsoid, kui kõnelen, et korraldasin tema esimesed avalikud kontserdid. Juhtus tõesti nii, et Tsoi ja ansambli Kino esimesed kontserdid leidsid aset Moskvas, mitte Peterburis. Ehkki ta oli Piiterist pärit, ei võetud teda seal kohe omaks. Aga mulle meeldis Tsoi algusest peale. Kutsusin ta Moskvasse ja hiljem sõbrustasime pikka aega. Ta oli meeldiv noormees: väga lõbus, helge ja naeruhimuline – mitte selline sünge, tume tegelaskuju, millisena teda laiemalt tuntakse.

Pärined soliidsest suguvõsast, kus on olnud palju vaimulikke.

Jah, ema liinis olid kõik mu esiisad kuni vanaisani, kes oli insener, õigeusu kiriku preestrid. Tegu oli kreeka päritolu vaimulikega, kelle Ivan III Venemaale tõi, et õigeusku tugevdada. Välimuselt on nad kõik enam kreeklaste kui venelaste moodi. Filmis näeb minu vanavanaisa fotot, ta on tumedat verd, suure nina ja pikkade juustega ning kannab rjassat.

Teatud mõttes oled sinagi kui vaimulik teejuht. Rokk-kultuur on ju ka omalaadne religioon?

Tänapäeval suhtuvad väga vähesed rokki kui religiooni. Omal ajal oli suhtumine rokki tõesti väga tõsine ja harras. Ja see, kuidas inimesed rokkalbumeid kuulasid, oli kui omalaadne missa. Sestap võisin end tunda kui selle «religiooni» paganlik preester. Nüüd aga on ajad muutunud ja roki kangelaslik epohh on möödas.

Tähendab, rock'n'roll on surnud, nagu laulab Boriss Grebentšikov?

Leian, et rokk on läinud teistsugusesse faasi. Tema kuldaeg, kangelaslik periood on kindlasti möödas ega naase kunagi, ma ei oota roki renessanssi. Aga ta jätkab olemas olemist kui muusikažanr, kui koht mõnede andekate noorte eneseväljenduseks, aga kui sotsiaalne nähtus on ta lõpu leidnud.

Peale Tsoi edendasid ka paljude teiste vene rokkmuusikute karjääri. Keda tooksid neist esile?

Esmalt, ma polnud kunagi nende muusikute kunstiline juht või produtsent. Ainus, millega sain neid mõjutada, oligi see, et andsin neile pidevalt kuulata uut lääne muusikat. Olin pelgalt abimees, kes oli alati rõõmus, kui sai neile kasulik olla. Alustada võib Andrei Makarevitšist, sest esimese artikli Mašina Vremenist kirjutasin mina. Kirjutasin selle ajalehte Moskovski Komsomolets 1976. aastal, mil nende muusikat polnud veel isegi avaldatud!

Veel BG ja Akvarium, Vitja Tsoi ja Kino, Mike Naumenko ja Zoopark, Bravo, Petja Mamonov ja Zvuki Mu ning paljud veidi vähem tuntud bändid. Lihtsam on öelda, keda selle aja muusikuist ma ei aidanud. Võib kohe öelda, et ma ei osalenud mingilgi moel Nautilus Pompiliuse ja DDT saatuses. Praegu sõbrustame Jura Ševtšukiga DDTst, aga 1980. aastatel ma neid peaaegu ei tundnud.

Filmis puudutakse ka sinu enda kriise. Näiteks tabas sind kriis, kui su teine naine Svetlana Inglismaale jäi. Kui kaua sa selleks ajaks temaga koos olid elanud?

Abiellusime 1987. aastal ja 1989. aasta lõpus kolisime Londonisse. Mina elasin seal ligi aasta, aga Svetlana jäi sinna. Hiljem tabas mind lihtlabane keskeakriis. Inimene, kes oli olnud nooruses väga tegus, adus äkki, et ta pole enam noor, et tervis pole enam endine, vaatas enda ümber ega jäänud rahule sellega, mis toimub. Eelkõige polnud ma rahul oma eluviisiga. Tekkis vajadus selles korrektiivi teha, et ise muutuda.

Elasin tollal üksi ja viljelesin liiga lõbusat elu. See oli seotud nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Ma polnud kunagi narkomaan, aga loomulikult kuulusid nii kanep kui ka kokaiin aeg-ajalt mu arsenali. Olid 1990. aastad, sellistest asjadest oli pea võimatu hoiduda. Pidin tollal veel ka palju tööd rabama. Toimetasin ajakirju, mul oli raadioprogramm, tohutul hulgal teletööd, samuti jätkasin aeg-ajalt artiklite kirjutamist. Lisaks suhtlus sõprade-muusikutega, reisid... Nagu öeldakse: elasin endale armu andmata. Ja lõppude lõpuks viis see mind infarktieelsesse seisundisse. Arstid ütlesid: «Aitab!» Olin siis 39-aastane, kui kiirabi järel käis.

NTVs oli sul 1994–1996 superformaadis autorisaade «Кафе Обломов» («Oblomovi kohvik»), mis 1997 jätkus telekanalis Rossija. Kas võiksid sellest rääkida?

«Кафе Обломов» oli hilisõhtune tunnipikkune ette salvestatud jutusaade, kus kõik lesisid väga vabas õhkkonnas diivaneil. Jõime, puhusime eri teemadel juttu, aga valdavalt rääkisime muusikast, vaatasime videoklippe. Kutsusin sinna kõiki enda silmis huvitavad persoone, mitte üksnes muusikuid – saates käisid külas ka poeedid, kirjanikud.

Saatesse jõudsid kõik huvitavad lääne artistid, kes Venemaal käisid. David Bowie oli neist kuulsaim, aga seal käisid ka Marc Almond, Blixa Bargeld Einstürzende Neubautenist, Nick Cave. Vahel olid saates kummalised külalised, kellega olin juhuslikult kohtunud – näiteks Chuck Norris. Kohtasin teda ühes ööklubis ja ütlesin: «Oo! Tere, Chuck! Tule minu saatesse!»