Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/06/13/7900090t1h2990.jpg)
Neil päevil, kui kaks Eesti kutselist ooperimaja lõpetavad oma järjekordse hooaja, tuli Eesti ooperiskeenele juurde isikupärane ja selge visiooniga uus tegija – ooperistuudio Opera Veto. Kahel eelneval nädalavahetusel andis see Ermanno Wolf-Ferrari ühevaatuselise lühiooperiga «Susanna saladus» neli etendust neljas kohas: Toompeal Ungern-Sternbergi palees, Kadrioru lossis, Saku mõisas ja Keila muusikakoolis. Et uue ooperistuudio taustast ja plaanidest paremini aimu saada, palusin oma vestluskaaslaseks Aule Urbi, kelle mitteametlikuks ametinimetuseks on solist-projektijuht.
See on maailma ooperiajaloos vist omamoodi haruldane juhus, et uue ooperistuudio asutavad kolm solisti, keegi teist pole impressario ega muusikapedagoog. Uue stuudio avalavastuses olite kõik kolm laval – ehkki küll kaks teist sõnatus rollis.
Me oleme eelkõige lauljad. Atlan on vabakutseline, kuid olnud Vanemuise solist ja teinud viimasel ajal külalisena kaasa ka Estonias. Aivar laulab Eesti Rahvusmeeskooris. Mina olen Estonia koorilaulja, kuid EMTA magistriõpingutel oli mul kõrvalerialaks kultuurikorraldus.