Armukadedus – tunneteist suurim!?

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Atlan Karp, Heidi Laakso ja Aule Urb Ermanno Wolf-Ferrari ühevaatuselises lühiooperis «Susanna saladus».
Atlan Karp, Heidi Laakso ja Aule Urb Ermanno Wolf-Ferrari ühevaatuselises lühiooperis «Susanna saladus». Foto: Siiri Padar

Ooperiga on see tore asi, et teoseid on palju ja kurta ei saa ka etenduste toimumise vähese sageduse üle (Eesti on näiteks olnud juba aastaid maailmas üks juhtivaid riike ooperietenduste aastase koguarvu poolest tuhande elaniku kohta). Kuid miinuspoolele jääb tõsiasi, et enamasti esitatakse kõikjal ühtesid ja samu teoseid (mõnekümnest ooperist koosnev nn standardrepertuaar), ülejäänute osaks on unustus. Või parimal juhul kitsas koht ajalooraamatutes.

Eestis on seda kahetsusväärset olukorda asunud praktiliselt leevendama vastloodud ooperistuudio Opera Veto, kelle plaanidesse kuulub väheesitatud kammerooperite taaselustamine ning tutvustamine. Avateoseks valiti koomilise ooperi uuendajana ajalukku läinud, ent kaasajal suhteliselt vähe tuntud Itaalia helilooja Ermanno Wolf-Ferrari (1886–1948) ühevaatuseline intermezzo «Susanna saladus» (1909).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles