Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
/nginx/o/2018/06/14/7901895t1h1b0d.jpg)
Mõnikord räägivad arvud paremini kui kujundlik lause. Siber on suur, mis see ikka ütleb. Või hiiglasuur – ega seegi parem pole. Aga kui kujutada ette kogu teatud seltskonna poolt lapikuks kuulutatud maakera ning mõelda, et kogu maismaa territooriumist moodustab kaheksa protsenti Siber, lööb pilt klaarimaks. Vähemalt minul küll. Või veel enam – Uuralist ida poole jääv Siber on pindalalt tublisti suurem kui kõik Euroopa riigid kokku, sealjuures Uuralitest lääne poole jääv Venemaa kaasa arvatud.
Siber on lihtsalt suuuur.
Suur nagu ema mure.
Mul on olnud juhust sõita Siberi kohal nii moosiriiuli-tüüpi lennuki kui ka kopteriga ning hämmastuda taiga hiiglaslikkusest. See on kosmos. Kujuta ette, et sa vaatad taevasse ja näed ainult puid. See justkui ei lõpekski. Hea küll, me teame, et laastamistöö käib vilkalt, ometi laiub mets tuhandete kilomeetrite kaupa igasse suunda. Veel.