Kaks head raamatut nii vasak- kui parempoolsetele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Roger Scruton

FOTO: Www.roger-scruton.com

Nende Roger Scrutoni raamatute lugemisest võiks olla abi, et leevendada „ideoloogide“ kaevikusõja mõjusid, mis Eestiski pole jätnud inimesi tülli ajamata, kirjutab arvamustoimetaja Marti Aavik.

Roger Scruton on tähelepanuväärne briti filosoofiakirjanik, kelle mõlemat äsja eesti keeles ilmunud raamatut ma teil lugeda soovitan. Ja muidugi ei võta kellelgi tükki küljest, kui ta vaatab/kuulab Youtube’ist lisaks mõnda Scrutoni paljudest saadetest, esinemistest ja intervjuudest.

Kummast raamatust alustada? «Kuidas olla konservatiiv» on märksa mõnusamalt loetav, võluvam ja paremas keeles kui uusvasakpoolsete kirevat segadust analüüsiv «Tolad, petised ja tülinorijad». Scrutoni raamatu peatükid – rahvusluse, sotsialismi, kapitalismi, liberalismi, multikultuurilisuse, keskkonnateadlikkuse, internatsionalismi ja konservatismi tõde – «kuulavad» empaatiliselt ära, mis igal neist on öelda, selitavad probleemi, näitavad vigu ja otsivad võimalust, kuidas neid lahendada toetudes inimeste loomulikule lojaalsusele – armastusele oma perekonna, kodukoha, maa ja kultuuri vastu.

Mitmeid neist teemadest on Scruton analüüsinud eraldi raamatutes ja näiteks ta keskkonnakaitse käsitlusega kõlas minu jaoks kokku nii tartlaste vastuhakk (see on meie kodu ja me ei lase seda ära reostada) kui ka see, kuidas meie tublide inimeste algatatud prügikoristustalgutest on saamas ülemaailmne ettevõtmine. Soovitan lugeda.

„Kuidas olla konservatiiv“ EKSA 2018, tõlkinud Mart Trummal (originaal ilmus 2014)
„Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi?“

FOTO: EKSA

Tundub äärmiselt veider, et isegi pärast sotsialismi kokkuvarisemist ja praegusaegsete katsetuste ilmset kurbloolisust on küllaga samadest totalitarismi suunduvatest mõttemallidest vaimustujaid.

Niisiis tõuseb «Kuidas olla konservatiiv» kõrgemale päevapoliitika virvarrist, olles ometi seotud ka päevapoliitiliste küsimustega. Scruton nügib oma hoiakuid analüüsima ja mõtteid sõnastama konservatiivsuse poole kalduvaid inimesi, kes ise ei ole veetnud aastakümneid filosoofilise kirjanduse seltsis ja vaidluste keskel. Ja üksiti on see võimalus neile, kes end ise konservatiiviks ei nimeta ja on tihtipeale suures mõistmatuses, kuidas need konservatiivid ühest või teisest asjast üldse nii või naa võivad mõelda. Selle raamatu lugemisest võiks olla abi, et leevendada „ideoloogide“ kaevikusõja mõjusid, mis Eestiski pole jätnud inimesi tülli ajamata.

Ometi on ka uusvasakpoolsetest pajatavat raamatut väga vaja. Pikka aega tundus, et Eesti on äärmusvasakpoolsuse eest hästi vaktsineeritud ja on üpris tavaline sellinegi hoiak, et mis me ikka neist tüütutest pankrotis ideoloogiatest räägime, asi olevat juba niigi selge.

„Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad“ EKSA 2018, tõlkinud Hardo Pajula (originaal ilmus 2015)

FOTO: EKSA

Kõikvõimalike „ideoloogiatöötajate“, „sotsiaalse õigluse sõdalaste“ ja võõravõitu „kultuurisõdade“ importijate tegevus on aga ka Eestis üha ilmsem ning mõjukam. On hea omada kriitilist vaadet ja saada aru, milleni viib see, kui kõiki tegelikke või väljamõeldud hädasid püütakse seletada kahe nõiasõnaga – „võim“ ja „rõhumine“ – või kui maailmaparandamise sildi all hävitatakse valimatult kõike, küsimata eelkõige, mida head ja ilusat ja kasulikku tuleks meil alles hoida.

Mõlemasse raamatusse on põgusalt, ent võluvalt ja põhjendatult haaratud ka Scrutoni enda elukäik. Alates taipamisest, et ta sotsialistist isa oli väga konservatiivne nende nähtuste suhtes, mis kujundasid ta lähemat ümbrust ja mida ta armastas. Just jälgides oma isa tegevust kodukoha ja traditsioonide eest seismisel nägi ta, et alati on õigustatud püüe hoida alal asju, mida tahetakse asendada millegi halvemaga – «See aprioorne terve mõistuse seadus on ka konservatismi tõde».

Kuni üliõpilasrahutusteni Pariisis 1968. aasta mais, mille tunnistajaks ta noore õppejõuna oli. „„Kuuekümnekaheksandikud“ olid selle kodanliku eluviisi pärijad ning nautisid vabadust, turvalisust ja avarat kultuuri, mida Prantsuse riik kõigile oma kodanikele pakkus. /…/ Minu hämmastuseks aga olid kuuekümnekaheksandikud ametis sellega, et võtta taaskasutusse vana marksistlik radikaalse vabaduse lubadus, mis saabub, kui eraomand ja „kodanlik” õigusriik on ära kaotatud.“ („Kuidas olla konservatiiv“, lk 15.) Just neid sündmusi jälgides otsustas Scruton enda sõnul, et millised iganes ka poleks nende inimeste vaated, need ei ole tema omad. Iga muutuse juures on vaja mõelda ja otsustada, mis on vanas sellist head, armastatavat ja tarvilikku, mis tuleb alles jätta. Ilusat ja tarvilikku, mida tulvavete eest kaitsta, on enamasti hulga rohkem kui seda, millel võib lasta hävineda.

Raamatu „Tolad, petised ja tülinorijad“ eelkäija on „Thinkers of the New Left“, mille Scruton ilmutas 1985. aastal. Sellele järgnes aga mahategemiskampaania Scrutoni akadeemiliste kolleegide poolt kuni kaebekirjade saatmiseni välja. Tuleb tuttav ette, ent ometi on ebameeldiv mõeldagi ilmekatele näidetele sellest, et ka vabas läänes ei talunud vasakpoolne ortodoksia enda kõrval mingit teistsugust mõtteviisi ega vaba maailma enda elukorralduses hea ja tugeva nägemist.

Scruton otsustas lahkuda akadeemiliselt töölt. Ta tegeles nõustamisega kommunismi alt vabanenud riikides ja mõned raamatuisse jõudnud kirjeldused dissidentidega suhtlemisest ja sellest, kuidas sotsialismi tegelikkus välja nägi ja mida tähendas, on kaheldamatult teravapilgulised. Seejärel kolis ta mitmeks aastaks Ameerikasse. Vabana kindlast akadeemilisest töökohast on Scruton kirjutanud ridamisi raamatuid filosoofiast ja kunstist, üles astunud kolumnistina ja teinud telesaateid. Ja juba reklaamib Amazon, et peagi ilmub Scrutonilt mitu uut raamatut.

Näiteks ta keskkonnakaitse käsitlusega kõlas minu jaoks kokku nii tartlaste vastuhakk (see on meie kodu ja me ei lase seda ära reostada) kui ka see, kuidas meie tublide inimeste algatatud prügikoristustalgutest on saamas ülemaailmne ettevõtmine.

Tundub äärmiselt veider, et isegi pärast sotsialismi kokkuvarisemist ja praegusaegsete katsetuste ilmset kurbloolisust on küllaga samadest totalitarismi suunduvatest mõttemallidest vaimustujaid. Kuigi Scruton tahtnuks uusvasakpoolsete käsitlemise minevikku jätta, tõdeb ta, et „lõpuks lasin ma end oma kirjastajal veenda, et võiksin kirjutada uue raamatu abiks nendele tudengitele, kes peavad närima end läbi Deleuze’i vintskest tekstist, võtma tõsiselt Žižeki pööraseid loitse või uskuma, et Habermasi kommunikatsiooniteoorias on peidus midagi rohkemat kui autori võimetus seda kommunikeerida“.

Scruton võtab neilt autoritelt pühadusloori, millega kirjanduskriitikud on neid usinalt varustanud ja loonud muljet, justkui oleks tegu geniaalseimate ja tabavaimate kirjeldustega inimesest ja ühiskonnast üldse.

Ja kui keegi kusagil õppeasutuses sunnib teid läbi lugema järgmisi tuhandeid lehekülgi, ütleme kasvõi päriselulise Dorian Gray, Michel Foucault’ sulest, siis oleks Scrutoni mõnisada lehekülge just paras ja kosutav vahelugemine. Kui te tahate hiljem sellegipoolest mõelda, et näiteks haigla – üks inimkonna heatahtlikumaid institutsioone üldse – on varjatult ikkagi ja eelkõige võimu ja allasurumise instrument ning muidugi anonüümsete kapitalistide teenistuses, siis ei saa teid keegi keelata. Vähemalt olete aga korraks saanud mõelda, et vast on inimeste olemises siiski ka palju muud kui „võimu“ ja „rõhumist“ pjedestaalile tõstvates vandenõuteooriates paista lastakse.

Miks aga vasakpoolitsevad mõttemallid paljudele sedavõrd ahvatlevad tunduvad? Scruton kirjeldab oma raamatutes põhjusi väga mitmekülgselt. Sealt edasi võiks aga vaadata näiteks moraalipsühholoog Jonathan Haidti raamatut „The Righteous Mind: Why Good People Are Divided by Politics and Religion“ (2013) ja tutvuda ta veebilehega heterodoxacademy.org.

Tagasi üles