Vabaduse galeriis avatakse näitus 30. juunil sündinutelt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Näituse kuraator Erki Kasemets.
Näituse kuraator Erki Kasemets. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

15. juunil avatakse Tallinnas Vabaduse galeriis näitus «Sünnipäev. 30. juuni», mis jääb avatuks kuni 4. juulini.

Näituse idee autor ja ühtlasi ka osalev kunstnik Erki Kasemets vaatleb sünnipäeva kui meie kultuuris väga tähtsat, kui mitte kõige tähtsamat päeva. Selleks pöördus ta 30. juunil, sest ka ta ise on sündinud sellel kuupäeval, sündinud kunstnike ja ka teiste elualade esindajate poole selles projektis osalemise üleskutsega.  Rahvastikuandmete põhjal peaks Eestis elama kolm ja pool tuhat sellel kuupäeval sündinud inimest. Vabaduse galerii näitusele jõuab neist kümnekonna ringis, nende seas kunstnike Vilen Künnapu, Mari Roosvalti, Peeter Leinbocki, Maarit Murka ja ta tütre, sest tütar on sündinud 30. juunil, teosed, tagasivaatena Lydia Nirk-Soosaaregi (1908–1995) teosed. Loomulikult ka väljas projekti juhi Erki Kasemetsa kunst.

«Sünnipäev. 30. juuni» ei ole tavapärane kunstinäitus, siit ei ole vaja otsida terviklikku esteetilist elamust. Pigem on see sotsioloogiline projekt, kus antakse sõna sünnipäevalastele, sest vähemal või suuremal määral mõtisklevad nad kõik oma tööde valikuga sünnipäeva tähenduse üle. Erki Kasemetsa enda nööbikostüüm esindab alternatiivset ajaarvamissüsteemi, aastate asemel peab ta arvestust päevades: tema kostüümil on 17898 nööpi.

Neljapäeval, 28. juunil kell 18 on kohtumine projekti juhi Erki Kasemetsa ja teiste sünnipäevalistega. Laupäeval, 30. juunil on aga terve päev (kella 11–17) kõigi näitusel osalevate sünnipäevalaste päralt.

Erki Kasemets on ise põhjendanud on projekti:

«Näitus viitab üldisemale tasandile ja tegeleb sünnipäeva kui tavaelust eristuva,  erilist korraldust nõudva nähtusega, vähemalt euroopa kultuuris ühe levinuima peoliigiga. Eriliselt oluline ja tähelepanu väärne on sünnipäev lapsepõlves ning uuesti kõrgesse vanusesse jõudnuna. Hauakivilegi kantakse kaks daatumit, üks inimelu algusest ja teine lõpust. Nende vahele jääval elukaarel toimub regulaarne sünnipäevade arvestamine, mis aitab hoomata elus toimuvaid muudatusi. Sünnipäev aitab tajuda elu ja aja kulgemist, on sellisena mõistetav kui subjektiivne mõõtühik. Tähtpäevi tähistatakse suurejoonelisemalt, kui täitub mõni ümmargune aastanumber. Oma igapäevases sotsiaalses läbikäimises sõltub inimene lähedaste, sugulaste, tuttavate, kolleegide jt sünnipäevavõrgustikust. Sellest kujundatakse korduv käitumine, meelespidamismäng, mille kaudu saab suhteid iga aasta kindlal kuupäeval värskendada ja taaskinnitada. Seeläbi moodustub laiem tähenduslikkus – suhtluskonna pidevus- ja ühtsustunne laieneb jagatud maailmas viibimise ja tegutsemise kogemusele laiemalt. Võiks isegi väita, et sünnipäeval on sootsiumis täita veel üks ülimalt tähtis roll, sest ilma regulaarsete aastatäitumiste tähistamiseta teiseneksid ja kaoksid paljud mäluloovad funktsioonid, toimimist säilitavad ja jätkuvust alal hoidvad rituaalid. Ilma sünnipäevade tähistamise traditsioonita poleks igapäevaelu ega ka ühiskondlik toimimisväli sellised, nagu on nüüd.»

Tagasi üles