Vikerkaar loeb. Ainult mitte seda müüti

Ernst Kollom. Juhan Liiv. Puugravüür. Foto: Repro

Luuletus, eraldivõetuna, ihuüksi ja alasti, on imeline. Ja kui veel otsustatakse, et ta on kuidagi eriline, silmapaistvam kui sama aasta teised, siis seda enam. Keegi ei lähene sulle praegu naljalt näiteks kirjandusturul pakkumisega: tahad, ma müün sulle ühe luuletuse? (Kuigi ka selliseid hetki on kirjanduse lähiajaloos olnud.) Raamatuid, palun väga, virnade viisi, kui vaja. Ometi, kui küsida, kus luule on, siis ikka nimelt luuletuses, enamasti.

Juba seetõttu, rääkimata muust kultuurikoormaga laetust, on eriline ka Juhan Liivi luuleauhind. Minu andmetel on ta (ja temaga kaasnev karjasemärss) praegu ainus, mille saab ühe luuletuse eest. Luuletsüklite eest, tõsi, võidakse põhimõtteliselt anda ka Hendrik Adamson või debüüdiauhind Esimene Samm.

Üheksa aastat tagasi on üks siin vaadeldavaga sarnane kogumik Liivi-auhinna saanud 30 luuletusest juba ilmunud, toona pealkirja all «Siis tõusid sa pilvede alla» (2009) ja Jüri Talveti eessõnaga. Nüüdne kogumik sisaldab Tanar Kirsi lühikest sissejuhatust ja juba 40 luuletust.

Kahel korral on Liivi-õnn naeratanud kuuele luuletajale (Betti Alver, Jaan Kaplinski, Kalju Lepik, Ene Mihkelson, Triin Soomets ja Mari Vallisoo). 17 korral 40st on auhind läinud naisautorile.

Auhinna alguses 1965. aastal oli patrooniks Friedebert Tuglas. Niisiis seisis selle taga nii Liivi tekstide kunagise esimese prepareerija ja kanoniseerija autoriteet kui teisalt ka Tuglase eriline, poolsuveräänne asend Eesti NSV 1960. aastate kirjanduselus. 1969. aasta järel jäi aga asi katki enam kui aastakümneks. Väidetavalt leiti olevat tegu natsionalistliku ja nii või teisiti liialt väljapoole parteistruktuuride kontrolli jääva nähtusega. Kõige taustaks olid muidugi ka Tšehhi sündmuste järel kultuuripoliitikas üldiselt puhuma hakanud kõledamad tuuled.

Tuglas suri 1971. aasta aprillis, kuid juba 1970. aastal jõudis ta asutada omanimelise novelliauhinna ja koguni ise välja valida kaks laureaati. (Pangem tähele, seegi preemia oli mõeldud üksikteose ja mitte raamatu esiletõstmiseks.) Seda hakati välja andma 1971. aastal ja antakse tänini. Nii et 1920.–1930. aastate «kirjanduspaavsti» vaim on ka tagantjärele visa, tema hingus ja ta sümboolse võimu märgid ulatuvad seni meieni. Ja kui arvestada, et 1984. aastast õnnestus taastada ka Liivi-auhind, siis seda enam.

Sunnitud katkestus väärib muidugi eraldi tähelepanu. Eks olnud just aastatel 1970–1983 see murranguline aeg, mil eesti luules sündis nii palju head ja muidu nõnda palju juhtus: «Närvitrükk», üldse Üdi, Ehin, ja seejärel kümnendipiiril omakorda modernse iroonilise luule kaldumine vormilt vaoshoitumaks ja sisult stoiliseks etnosümbolismiks...

See katkestusaeg puudutab ka autoreid, kes siiski siia raamatusse on jõudnud. Hando Runnel on saanud Liivi preemia ainult korra ja vahest ka mitte just kõige hingelõikavama luuletusega («Nii palju», 1993), samas kui ta tippluule jäi paljuski nimelt sinna mainitud katkestusaastaisse. Ka näiteks Juhan Viidingu olgugi hea «Soovi» (1985) puhul meenub võib-olla paljudele mitmeid sootuks «esindavamaid» asju varasemast ajast. Jne.

Igaks juhuks: loodetavasti ei tule kestvas ajaloolise ebaõigluse likvideerimise õhustikus nüüd kellelegi pähe fantastilist plaani lünka täitma hakata ning noid pärgamata luuletusi sealt aastaist tagantjärele konkreetselt välja valida ja mingisse nimestikku või kogumikku lisada. See oleks maotu, umbes nagu Üdi luuletuses «Sel poisil oli raske veretõbi», kus koolilapsele viieline tunnistus kirstu kaasa pandi.

Kui püüan neid 40 vaadata, toetudes vaid oma subjektiivsele maitsele ja sealjuures ühtlasi viimse piirini laiendades sallivust eri esteetiliste platvormide suhtes (st kaasates ka luulelaadid, mis ei pruugi kaugeltki olla mu lemmikud, kuid mille olulisust kirjanduskultuuris arvan mõistvat), siis kindlasti on vaid alla kümne selliseid, mis neid ümbritsevas seltskonnas teatavat piinlikkustunnet tekitavad. Auhinnainstitutsioon kui niisugune on teatavasti selline imelik asi, mis on ülimalt aldis kõikvõimalikele (täiesti eri valdkonna) võimuvõbelustele, isiklikkustele ja muidu juhuslikkustele – alates juba aasta üldisest kirjanduspildist jne. Seda arvesse võttes on see ikka tõsiselt väga, väga kõva sõna. (Tõsi, eks alati jääb ka võimalus, et ma olen just selle kirjanduskultuurilisuse olulisuse aspektis lasknud end ise teatavast tagasipeegeldusefektist eksiteele viia.)

Raamatu pealkiri «Väike järv» pärineb 1966. aastal auhinna saanud Paul-Eerik Rummo luuletusest «Ikka Liivist mõeldes». See kannab sama vaimsust, mis ülima sisenduslikkusega väljendub veel mitmes Rummo antud perioodi luuletuses ning mille üheks motiiviliseks ankrukohaks on muidugi Liivi «Mind ärge austage –/ei iial iganes!» ja veel mõnigi sellega haakuv ütlemine Liivi luules. Eks Liivi tolleaegsete tekstide täpse tooni tõlgendamisel peab muidugi teinekord ka ettevaatlik olema, aga see selleks. Igatahes jääb Rummo luuletusest kauaks peaaegu loosungina kõlama: «Tema on ju meie, ja ärme teeme endast/seda müüti, seda uhket ja suurt.» Rummo luuletuse enda poeetika erineb sealjuures Liivi omast nagu Kuu Maast – 1960. aastate kõrgele lainetav vabavärss oma uhkeimal kujul, kuhu, tõsi, on põnevalt lõimitud ka pea liivilikuna mõjuvaid kordusi.

Nii olemegi jõudnud seda sorti auhindade «õnnetu» küsimuseni – küsimuseni n-ö nime edasikandmisest, käesoleval juhul «liivilikkusest». Vaatleme seda kahe võimaliku pooluse raamistuses.

Ühelt poolt oleks meie kultuurimaailmas (on ka teistsuguseid) otse loomulikult absurdne keskenduda mingisugustele Liivi-pastiššidele, kus värsimeistrid võistleksid oma matkimisoskuses ja luuletaksid «nagu Liiv». Üle saja aasta on möödas, kujutletavat pärandit on võimalik edasi viia vaid tõlkides seda üha uueneva luule keelde. Nii ongi auhinna statuudis ülitargasti üles tähendatud, et seda antakse «silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus».

Aga siingi on omad karid. Auhinnatute seast leiab ka tekste, mis lausa silmariivavalt on kuidagi sisimalt, mitte üksnes poeetika mõttes, täiesti Liivi-võõrad, veidi ülesuhkurdatud või üledisainitud. Mis siis, et mõni neist võib omaette võetuna olla isegi hea ja minugi jaoks mitte kukkuda sinna algul nimetatud «alla kümne» sekka.

Kui seda ehedama «liivilikkuse» joont siiski poolenisti jonni pärast edasi ajada, siis kas leidub näiteks mõnekümnest viimasest aastast autoreid, kelle tekstides saaksid kokku nii „silmapaistvus“ kui sisima hoiaku Liivi-lähedus, kuid kelle puudumine siit nimekirjast ometi keskmisest valjemini vastu karjub? Ikka on: Merca, Kivisildnik, fs...

Meie kümnendi auhinnasaajate puhul jällegi seisavad minu jaoks kuidagi suveräänselt eraldi Jüri Kolgi («arno apooria», 2015), Mart Kanguri («tahaks eesti/liivini lahti võtta», 2016) ja Andrus Kasemaa («Oma kaasaegsetele», 2018) tekstid. Neis on midagi, mis mind siin ja nüüdsama tõepoolest «liivilikult» riivab, ja millega ma suudan end samastada täiesti ilma kirjandusloolise filtrita. Kuid eks jällegi: on ju selge, et vahetu kaasaeg iseenesest puudutab verisemalt – kes teab, kuidas need tekstid omakorda viiekümne aasta pärast mõjuksid. Võib-olla nagu pelk aja- ja kultuuriloo illustratsioon, võib-olla hoopis nagu kaunis mänguasi, mille peen ajalooline viitestik on enamikul meelest kadunud. Nii nagu on mitme varajase Liivi-auhinna luuletusega. Nii nagu on võib-olla ka Liivi enese tekstidega.

Lõpetuseks ka raamatust kui trükisest. Siin muidugi astun alale, kus olen veel võhiklikum kui kuskil mujal. Aga siiski. Artur Kuusi kujundus on sisutundlik: alates juba kaante peegelkompositsioonist, mis omal kombel mängib kokku raamatu pealkirja ja sellele ajendi andnud Rummo luuletusega. Üks on siiski selge: läbinisti valge mustal tekstiga raamat muudab selle paratamatult suurele osale lugejatest raskesti tarbitavaks, pigem meeneraamatuks. Kuid eks sellisenagi ole tal oma funktsioon. Ja kes kõigisse Liivi-auhinna tekstidesse üheskoos rahulikult must valgel tahavad süüvida, saavad seda teha veebis näiteks siin: https://juhanliiviluuleauhind.wordpress.com/

«Väike järv. Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletused»
Koostajad Berit Petolai ja Mari Niitra
Liivi Muuseum, 2018
85 lk

«Väike järv. Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletused» Foto: Raamat