Mis võiks olla üksinduse vastand?

«Meiega on kõik korras» Foto: Raamat

Nina LaCouri mitme auhinnaga pärjatud noorteromaan «Meiega on kõik korras» on suurepärane tõsieluline raamat leinast, perekonnast, sõprusest, üksindusest ja sellest, mis võiks olla üksinduse vastand: üksteise leidmisest.

Marin on oma vanale elule selja pööranud ja läinud Ameerika teise otsa ülikooli, kus ta hakkab just eluga harjuma, kuigi see on üksildane ja nukker, kui jõuludeks tuleb külla tema parim sõbranna endisest kodulinnast. Mabeli saabumine lööb tüdruku elu sassi ning toob mõttesse minevikuseigad, mida ta on seni visalt unustada püüdnud. Nimelt heitis otse enne õppeaasta algust hinge tema vanaisa, kes oli tüdruku viimane elusolev sugulane. Lein ning ehmatus, sest selgus, et vanaisa ja Marini elus oli tahke, millest tüdruk midagi ei teadnud, ajas ta tagasi vaatamata minema, ent ehk on minevikus ja tulevikus siiski midagi hoidmist väärt.

Erinevad elud – enne ja pärast vanaisa surma – ning süžeeliinid, mille hulgas on ka helgeid suvepäevi, sõprust ja armastust, põimuvad oskuslikult ja moodustavad tugeva terviku. Meeleolud toetavad üksteist, nii et kuigi raamatus on mõndagi kurba ja meeleheitlikku, jagub ka rõõmu ja elevust. See ei ole lugu vaevlemisest ega hingepiinadest, vähemalt mitte säärasel viisil, et lugejale pangega ahastust kaela kallataks. Selleks hetkeks, kui me Mariniga kohtume, on kõige hullem juba möödas, isegi kui valu kadumine võtab veel kaua aega. «Meiega on kõik korras» on rahulik, ent sügav, ja annab, nagu nimest aimata, lootust. Et ka kõige hullemast on võimalik läbi tulla, et inimesed võivad üksteise jaoks siiski olemas olla.