Mõnusalt raske suvelugemine

«Córdoba valge tuvi» Foto: Raamat

Mulle on alati tundunud kummaline, et suvelugemiseks peetakse peamiselt kirjandust, mille saab ette võtta ajutööd asjasse segamata, kui sama tihedalt kurdetakse, et eluolu ja muu töörügamise kõrvalt ei jää kuidagi aega toekamate teoste tudeerimiseks. Mõistliku lahendusena võikski siis ju jätta krimkad ja kõhnema meelelahutuse talveväsimusse ja võtta puhkuse ajal ette kõik need kogukad köited, mis muidu niisama riiulil oma aega ootavad. Dina Rubina «Córdoba valge tuvi» sobib minu arvates suviseks meelelahutuseks täiuslikult, sest ehkki raamat on paks ja aeganõudev, on ta kindlasti seda väikest keskendumisvaeva väärt.

Raske on määrata, mis žanri alla raamat käib, sest siin jagub ruumi komöödiale ja tragöödiale, kelmiloole, peresaagale ja lähiajaloole, kunstile, kooliskäimisele, armulugudele... Kirev nagu ühe inimese elu ikka ning ka see annab lisapunkte suvelugemiseks sobivusele: mis žanr teile ka ei meeldiks, üsna tõenäoliselt kehastub raamat mõneks ajaks ka selleks.

Samuti on raske lühidalt kokku võtta, millest raamat räägib, sest lugu hüppab ringi nii ajas kui ruumis, ja loomulikult mitte kronoloogiliselt.