Filmiarvustus «Pablo ja Escobari vahel»: torditükk pärast jänesedieeti

Kaader filmist «Pablo ja Escobari vahel»: Pablo Escobar (Javier Bardem) ja Virginia Vallejo (Penelope Cruz). Foto: outnow.ch

Kui oled kaua ainult rohelist salatit söönud, siis tundub torditükk isegi magusam, kui see objektiivselt võttes võiks olla. «Pablo ja Escobari vahel» («Loving Pablo») on torditükk neile, kes armastavad maffiafilme. Nagu ütles mu kaasa: «See on mäekõrguselt üle igasugusest arvutiga tehtud jamast!»

Colombia narkoparuni Pablo Escobari (1949–1993) elu on inspireerinud terve hulga raamatuid ja filme. Seekord on filmi aluseks tema armukese, Colombia teletähe ja uudisteankru Virginia Vallejo (sündinud 1949) autobiograafiline raamat «Armastades Pablot, vihates Escobari». Olgu öeldud, et vastuolulise renomeega daam elab praegu Miamis, ohutus kauguses oma sünnimaa valitsusest ja kantpeadest.

«Pablo» on hoogne ja tihe päris-film, kus näitlejad teevad päris-asju, kaskadöörid teevad päris-trikke, kus on päris-pildikeel (suurepärane operaatoritöö!) ja päris-muusika. Täitsa kindlasti on Hispaania režissöör León de Aranoa enne «Pablo» kallale asumist pähe õppinud nii Martin Scorsese «Kasiino» kui ka «Omad poisid», sest äratuntavaid tahke on mitu.