Kui sõnade asemel kõnelevad värvid  

Merike Sild ei räägi kunagi oma tunnetest, vaid annab neid edasi värvidega. Foto: Marko Saarm

• Konadase Keskuses saab kohata teistsugust kunstinäitust
• Erivajadusega kunstnike looming, näitusel üle kahesaja töö.
• «Armastus teeb õnnelikuks. Mina armastan joonistada.»

Viljandis juba 15 aastat tegutsenud naivistlikule kunstile pühendunud Kondase keskus on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva hõlma all hakkama saanud oma seni suurima ettevõtmisega: keskuse juhataja Mari Vallikivi ja kunstnik Mare Hunt sõitsid koos abilistega läbi mitukümmend vaimse erivajadusega inimeste hooldekodu ja päevakeskust, et leida andekaid kunstnikke.

Selle tulemusena on nelja saali üles pandud näitusel «Kogutud maailmad» väljas üle kahesaja töö viiekümne kuuelt autorilt, kelle hulgas on tõeliselt võimsaid andeid.

Kuigi psüühilise erivajadusega kunstnike näitusi on Kondase keskuses olnud paarkümmend, on neil esinenud üksikud autorid või hoopis välismaalased (näitusi on Viljandisse jõudnud Soomest, Venemaalt, Prantsusmaalt). Praegune suur ja ülevaatlik kohalike loojate väljapanek on esimene. Kogujad arvavad, et nii mõnigi anne on veel avastamata ja mõni hoolekandeasutuste suure ümberkorralduste tuules hävimas.

On ju autistidele ja teistelegi psüühiliste erivajadustega inimestele äärmiselt olulised tuttav ja turvaline keskkond ning hoolitsevad inimesed, keda nad on pikkade aastatega usaldama õppinud. Kui aga väga andekas autistlik kunstnik, kes on aastaid veetnud tuttava looduse rüpes, viiakse linna võõraste hoolde, võib see mõjuda hävitavalt mitte ainult tema loomevõimele, vaid kogu eksistentsile.

Autsaiderkunstnikud ei mõtle luues vaatajatele. Neid sunnib looma sisemine ürgne jõud või luuluajeline tung.

Samas võib erandlikult juhtuda, et mõne inimese anne avaldub just uues kohas. Kindlasti oleks kahju, kui kolimiste käigus häid töid kaduma läheb. Hooldekodude töötajad pole kunstieksperdid ja seda ei saa neilt nõudagi. Mari Vallikivi koges mitu korda, kuidas eeluuringute ajal saadeti muuseumi ebahuvitavate piltide fotosid ja alles kohapeal selgus, et tõeliselt andekad loojad olid kahe silma vahele jäänud. Eestis ei osata autsaiderkunsti veel piisavalt hinnata. Siiski on ka Eesti autorite tööd välismaale jõudnud ja nii mõnigi teos piiri taha müüdud.

Autsaiderkunstnikud ei mõtle luues vaatajatele. Neid sunnib looma ürgne sisejõud või luuluajeline tung. Nii sünnivadki raskesti mõistetavad, mõnikord isegi pisut hirmutavad, aga lummavad ja paljutähenduslikud maailmad.

Viljandi näitusel oma säravate punaste piltide ees seistes ütles Merike Sild, et ta on õnnelik: «Armastus teeb õnnelikuks. Mina armastan joonistada.» Rohkem ei rääkinud ta sõnagi. Juhendaja Ene Põldveer ütles, et Merike räägibki väga vähe ja vaid värvidest tuleb välja see, mida ta tegelikult tunneb. Mitu töö autorit ei suhtle sõnaliselt üldse, nad kõnelevad ainult oma piltide abil.

Praegusel näitusel kerkivad esile Karula kodus elava Maksim Feigini väikeformaadis, aga jõulised muinasjutumaailmad. Tagasaalis püüab pilku Sõmera hooldekodus elava Lembar Linderi suurejooneline «United States of Estonia». Linderi kohta on öeldud, et tema silm on nagu ürgputuka liitsilm, mis näeb üheaegselt mitut vaadet: minevikku ja tulevikku, Austraaliasse ja merepõhja.

Maksim Feigini pildid on töövahendite nappuse tõttu väikeseformaadilised. Võib vaid kujutleda, kui võimsalt nad mõjuksid suurtena. Foto: Marko Saarm

Lembar Linderi «United States of Estonia». Näituse üks huvitavamaid kunstnikke lakkas loomast pärast oma juhendaja surma. Foto: Marko Saarm

Jüri Karpov on saanud kasvada kodus ega ole pidanud juba lapsena ekslema hooldekodude vahel. Pärast ema surma lakkas ta kõnelemast ja sattus hooldeasutusse. Karpovi värviküllased abstraktsed maalid võiksid vabalt olla väljas ükskõik millisel esinduslikul kunstinäitusel.

Koeru hooldekeskuses elava Viktor Novikovi plastiliinist armeed on valminud pikkade aastate jooksul. Korraliku sõjavarustusega detailiküllaseid sõjamehi on aukartustäratav hulk.

Viktor Novikovi peenelt voolitud armeed on muljetavaldavad. Foto: Marko Saarm

Näituse kõige jõulisemate teoste autor Valdek Tiirik elas juba lapsepõlves rongide maailmas. Mööda rööpaid kihutavatele masinatele on alati antud müstilisust, neid on peetud ka ohtlike loomade, nagu salvav madu, tuldpurskav lohe või ründav härg võrdkujuks. Nad on otsekui materialiseerunud hoiatus saabuvast hädast. Ühtlasi kajastavad sõidukid unistust vabast liikumisest, mis on psüühiliste erivajadustega inimeste puhul täielikult või osaliselt takistatud.

Näituse kõige jõulisemate teoste autor Valdek Tiirik elas juba lapsepõlves rongide maailmas. Foto: Marko Saarm

Ühe ruumi seintel on haprad naiseportreed, tele- ja laulukuulsused. Paljud autsaiderkunstnikud joonistavad või maalivad televisioonis nähtu või ajakirjanduses ilmunud piltide järgi, nihestades kujutatavat märkimisväärselt.

Sigrid Saarepi toimetatud Eesti autsaiderkunstile pühendatud kogumikus «Solvates meduusi» tsiteerib semiootik Valdur Mikita Briti teadlast Oliver Sacksi, kes oma mõtiskluses ebatavalise hingeeluga patsientidest küsib, kas neil on üldse mingit lootust vabale ja sõltumatule eksistentsile meie kõrval: kas maailmas leidub kohta inimesele, kes on nagu saar, mida ei saa kultuuristada ega muuta avamere osaks? Kas ulgumeri võib kohaneda ja teha ruumi üksildasele?

Ta jõuab tõdemuseni, et sild eri maailmade vahel on siiski peaaegu olematu. Küll mitte silla, aga väikese purde nende maailmade vahele kõnealune näitus loodetavasti ehitab. Kui me vaid vaevume minema ja vaatama. Seda saab teha 22. juulini.