Täna, 26. juuni pärastlõunal sängitati Tallinna Metsakalmistul oma abikaasa Hilda Visnapuu kõrvale kodumulda luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik Henrik Visnapuu (1890–1951), kes suri paguluses New Yorgis.
Galerii. Luuletaja Henrik Visnapuu põrm jõudis lõpuks kodumulda (1)
26. juuni 2018, 17:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Visnapuu on eesti kultuuriloos mänginud olulist rolli, olgu kirjandusrühmituse Siuru ühe peamise liikmena, Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi asutajana või luuletajana, kelle loomingut on tänapäevalgi viisistatud. Samuti oli Visnapuu eesti esimese korraliku poeetikaõpiku autor ja ajakirja Varamu toimetaja ning seisis Eesti Kirjanike Kooperatiivi loomise juures.
Henrik Visnapuu sündis 1890. aastal Viljandimaal talusulase peres, õppis Reola valla- ja Tartu linnakoolis, sai algkooliõpetajadiplomi Narva gümnaasiumi juurest, tudeeris Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat, ladina ja kreeka keelt, aga ka eesti kirjanduslugu. Töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kultuurinõunikuna, kuniks sattus sõja ajal pagulasena Saksamaale, Austriasse, Šveitsi ja lõpuks Ameerikasse, kus suri ootamatult südameataki tagajärjel 61-aastasena.
Enne sõda ilmus Eestis Visnapuu loomest tosin luulekogu, nende seas näiteks «Amores» (1917), «Jumalaga, Ene!» (1918), «Käoorvik» (1920), «Talihari» (1920), «Ränikivi» (1925), «Tuulesõel» (1931) ja «Põhjavalgus» (1938) ning pool tosinat paguluses. Nõukogude ajal Visnapuu nime kirjandusõpikuist alati ei leidnud. Tema looming jõudis rahvuskaaslasteni piiratud mahus 1960-ndatel Paul Rummo vahendusel ning laiemalt 1990-ndatel, mil ilmus luulekogumik «Mu ahastus ja armastus» (1993) ning mälestustekogumik «Päike ja jõgi» (1995). Viimastel aastatel on tema loomingust trükivalgust näinud kaks põhjalikku teost: Vallo Kepi koostatud luulekogu «Kirg ja kodumaa» (2017) ning Hando Runneli koostatud artiklikogumik «Millal sünnib inimene» (2018).
«Isamaale tagasi jõudmine oli enamiku võõrsil viibinute viimane suur soov. Oleme seda jõudumööda täita püüdnud. Edaspidi on kõigil võimalik käia neile tähtpäevadel lilli viimas, näiteks Marie Underi sünniaastapäeval on tänu sellele juba tekkinud uus traditsioon. Hoiame oma kirjanduskultuuri ja austame eelkäijaid,» ütles Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Viimastel aastatel on paguluses surnud kirjanikest kodumulda jõudnud ka Marie Under, Artur Adson ja Karl Ristikivi.