«Bändivärk on mulle kaasa sündinud»
intervjuu Brad Jurjensiga

Priit «Brad» Jürjens: ainult lumehelbekesed ei tule toime õela kriitikaga

FOTO: Eero Vabamägi/postimees /

Viljandist pärit, ent 22 viimast aastat Los Angeleses elanud muusik ja filmimees Priit Jürjens, kes kasutab rahvusvaheliselt ka artistinime Brad Jurjens, on vähemalt mõneks ajaks tagasi Eestis. Mullu oktoobris ilmus tema sooloalbum «Deranged», alates tänavu kevadest teeb Jürjens kaasa uues Eesti ansamblis Must Hunt, kes avaldas eelmisel kolmapäeval oma esikalbumi «Ei allu!».

Kohtusime kolmapäeval ühes Tallinna kohvikus, et Viljandi Paalalinna vanade klemmidena üksteist paarikümneaastase pausi järel taas üle vaadata ja kuulata. Mina küsisin, Priit vastas.

Tellijale

Kui sa esimest korda 1995. aastal USAsse õnne otsima ja kontakte looma läksid, asendasin ma sind kogu selle aja ennastohverdavalt Viljandi kultuurimaja öövalvuri vastutusrikkal tööpostil. Seega on mul õigus küsida: kas oled oma American Dream’i täitnud?

Jah, 1995. aasta sügisel läksin esimest korda. Töllerdasin seal kuu aega ringi ning tulin tagasi, et keskkool ära lõpetada. Järgmisel aastal läksin jäädavalt. Minu suur soov oli mingis heas bändis kitarri mängida...

Mida kõigi nende aastatega päriselt ei juhtunudki?

Juhtus ja ei juhtunud ka. 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses olin ma järjepanu mitmes bändis, mis olid kõik sellised peaaegu, aga mitte. Alati jäi õigest läbimurdest natuke puudu, ikka oli mingi väike jama: kord ei sobinud plaadifirmadele lõpuni meie muusika, kord oli laulja liiga vana. Lolli eesti poisina lasin end mitmesse bändi sisse rääkida. (Naerab.) Kuid lõpuks olen neist kõigist ise minema jalutanud.

Vahepeal loobusin ma muusikast peaaegu kümneks aastaks. Mingid asjad lihtsalt ei toiminud ning millalgi nullindate keskel ei saanud ma ühtäkki enam aru, mis muusikaturul üldse toimub. Raadiotes – sealhulgas rokijaamades – mängiti seinast-seina värki, mis oli minu meelest 99% täielik pask. Omamoodi oli see isegi frustreeriv.

Tagasi üles