Tänapäeval on kaugõpe ja kaugtöö populaarsed nähtused. Meil on arvutid ja internet, pea kõike saab teha ükskõik kus. „Kodukontor“ ja „koduõpe“ on igapäevased väljendid. Inimese asukoht pole enam nii tähtis ning õpikuid ja töömaterjali on võimalik pea alati internetist kätte saada. Aga kõik see võib-olla pehmendab töö ja õppimise eetikat. Lähiajaloo keerulistest aegadest võib leida näiteid, kui oluline on võtta tõsiselt seda, mida sa parasjagu õpid või teed.
Urve Toots sündis 1930. aastal Tallinnas. Ta asus õppima Prantsuse Lütseumi ja jõudis seal usina õpilasena käia kaks aastat, kuni jõudis kätte 1940. aasta suvi. Urve vabrikudirektorist isa vahistati. Tal õnnestus küll vabaneda, aga ärevus tuleviku pärast hakkas elu varjutama. Rõõmsameelne tüdruk Urve ise ei osanud midagi karta ja nii tundus 1941. aasta 14. juuni lihtsalt üks väga vaikne päev. Urve otsis hommikul tegevust, aga ei saanud millegipärast oma naabruses elava sõbrannaga ühendust. Nii läks ta igavuse peletamiseks koos isaga kõrvaltänavasse jalgrattaga sõitmist õppima. See oli nende elu parim otsus.
Nimelt selgus hiljem, et samal ajal, kui nad õppisid rattal tasakaalu hoidmist, oli tuldud neid küüdirongile toimetama. Sellest päevast alates perekond enam kodus ei ööbinud ning Urve läks koos emaga varju sugulaste juurde Pärnumaale Surjusse. Saksa okupatsiooni ajal naasti Tallinna ja elati Nõmmel, ent oli tunda, et kõik on kokku varisemas.
11. septembril 1944 ütles ema Urvele: „Ma räägin sulle midagi, mida sa ei tohi kellelegi rääkida. See on suur saladus. Me sõidame homme Rootsi.“ Järgmisel päeval algaski enam kui ööpäeva kestnud teekond. Isa ja Urve noorem õde jõudsid järele 20. septembri paiku, kuid nad paigutati mõneks ajaks eri põgenikelaagritesse. Hiljem sai perekond taas kokku.
Aga sel päeval, kui Urve sai teada, et nad põgenevad emaga Rootsi, pakkis neiu oma seljakotti kõige olulisemad asjad. 14aastane Urve pani sinna ka kolm õpikut, et ajutisel äraolekul klassikaaslastest mitte maha jääda. Äraolek kestis pool sajandit ja matemaatika tuli Urvel selgeks õppida hoopis teisel maal, kuid lapse suhtumine, et kool on nõnda tähtis, et õpikud peavad alati kaasas olema, väärib imetlust.
Selliseid lugusid lähimineviku sündmustest räägitaksegi Okupatsioonide muuseumi uuel püsinäitusel „Vabadusel ei ole piire“, mis avatakse juba sel suvel. Ootame Sind külla.