Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/06/12993357t1h0cd9.jpg)
/nginx/o/2018/07/02/7932183t1h8dfa.jpg)
Kunstisõbra suvi tõotab tulla tihe. Leedus on juba lahti ja Tallinnas alles avatakse 29. juunil 13. Balti triennaal. Riias avati mõni nädal tagasi 1. Riia biennaal RIBOCA. Berliinis on käimas 10. Berliini biennaal, just avati Palermos Euroopa biennaal Manifesta. Rääkimata sellest, et Tallinnas on käimas 17. graafikatriennaal ja Veneetsias toimub kunstibiennaali vahelisel aastal arhitektuuribiennaal.
Eks kogu biennaali-triennaali triangel mõjub sellise loeteluna mõnevõrra väsitavalt ja kunstiväli on selle probleemiga tegelenud juba aastaid. Pealegi pole biennaalid ainsad sündmused kunstikalendris – lisanduvad kunstinädalad, galeriinädalavahetused, suuremad must-see näitused, kunstimessid. Hiljuti tõstis The Art Newspaper probleemi taas päevakorda ja rääkis tänavuse São Paulo biennaali (jah, veel üks suur biennaal) peakuraatori Gabriel Pérez-Barreiroga, kes samuti kurtis, et maailmas on nii palju biennaale, et ka kõige suurem kunstisõber ei suuda neid kõiki ära vaadata. Viimase uuringu järgi on maailmas kokku 320 erinevat biennaali, millest Euroopas toimub 136. Ja lõppu ei näi paistvat.