Viimane partner on päike

Vilja Nyholm-Palmi lavastuse «Sarah Bernhardt’i viimane suvi» suurim väärtus on Kersti Kreismanni ja Meelis Rämmeldi kokkusaamine. FOTO: Ülo Josing Foto: Ülo Josing

John Murrelli näidendit Sarah Bernhardtist on meie lavadel mängitud mitme pealkirja all: aastal 1987 «Päike ja mina», Mati Undi lavastus Noorsooteatris, osades Hilja Varem ja Andrus Vaarik; 1988 «Mälu», Ülo Vilimaa lavastus Vanemuises, Velda Otsus ja Jüri Lumiste; 1997 «Päike ja mäng», Dajan Ahmeti lavastus Salong-teatris, Silvia Laidla ja Erki Aule. Ei ole hea toon klammerduda möödanikku, aga olnu ei hävi, kuni mälu ei kao. Ei saa parata, et nüüd Kersti Kreismanni ja Meelis Rämmeldi koosmängu jälgides hakkasid kaasa kumisema stseenid ja intonatsioonid minevikust, kõige selgemini Velda Otsuse häälekõla.

Vilja Nyholm-Palmi lavastusest «Sarah Bernhardt’i viimane suvi» kirjutav Pille-Riin Purje leiab, et Murrelli näidend ei ole ju geniaalne, aga pakub säravaid mänguvõimalusi ja vaimukat partnerlust kahele näitlejale.«Lavastuse suur väärtus on Kersti Kreismanni ja Meelis Rämmeldi kokkusaamine. Suveteater võimaldab lavakohtumisi, mis talviti ei teostu. Rämmeld on hea partner, tema Pitou lavaelu puhul on kohane kasutada vanaaegset sõna: galantne. Ta tõesti oskab isetuna nähtamatuks muutuda, samas ei jäta ilmutamata oma suhtumisi, kasutamata oma mänguhetki. Pitou roll oli täpsem esimese vaatuse ümberkehastumiste tõrksuses ja mängurikires. Südamlik oli Pitou ainus isiklik pihtimus oma halekoomilisuses ja siiras valuhämmingus, millele Sarah elas kaasa ahne, aga hoidva uudishimuga.

Nähtud etendusel, 26. juunil, oligi teine vaatus tuntavalt hajusam, pealiskaudsem. Justkui oleks lavastajal prooviaeg otsa saanud või pilk pidevalt stopperil aega mõõtnud, et suvetükk mahutada kärmelt paari tunni sisse. Siit võrsub suveteatri formaadi pahupool, ekslik eeldus, nagu ei tohiks Üksnurmele sõitnud publikut täispika teatriõhtuga koormata.»