Tulemas kaks kodumaist telesarja: krimipõnevik ja lastelugu Mis on baltic noir?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Eesti Filmi Instituudi (EFI) värske algatusega toetada lühisarjade stsenaariumide arendamist saavad hoogu juurde krimipõnevik «Sügavik» ning lastesari «Supilinna salaselts ja kurgimaffia».

EFI 2018. aasta TV-minisarja arendustoetusele suurusega 40 000 eurot kandideeris kümme projekti, millest viieliikmeline komisjon valis välja kaks eri sihtrühmadele suunatud projekti. Komisjon, mille koosseisus telerežissöör ja -produtsent, Balti filmi- ja meediakooli õppejõud Jüri Pihel ja teleprodutsent, produktsioonifirma Ruut juht Kaupo Karelson väliste ekspertidena ning EFI juht Edith Sepp, peaprodutsent Piret Tibbo-Hudgins ja eelarvenõunik Endel Koplimets, eraldas kummalegi sarjale 20 000 eurot.

«Konkursile oli esitatud mitmeid projekte, mis vääriksid edasi arendamist. Toetuse said need kaks projekti, mille puhul võib loota edu ka väljaspool Eestit,» ütles Karelson.

«Sügavik» on Eesti telemaastiku mõistes mastaapne ettevõtmine, millesse peatootja, Allfilmi produtsent Ivo Felt, on kutsunud kaastootjaks Börje Hanssoni Rootsist (Bright Pictures) ja Jörg Bundshuhi Saksamaalt (Kick Film).

«Soovime «Sügavikuga» jõuda nii Eesti kui ka rahvusvahelise publikuni. Eesti vaataja on harjunud tihedate Skandinaavia kvaliteetsarjadega, püüame pakkuda midagi sarnast, aga kindla Eesti identiteedi ja pisut teistsuguse lähenemisega,» sõnas Felt. «Laia maailma mõttes on tegu nö uues kohas toimuva originaalse looga – Eesti ja Baltimaad on tänaseni seriaalides puudutamata. «Tõejärgses maailmas» tipptehnoloogiat arendav Eesti oma sovetliku lähiajaloo ja tänaste iseseisvuse säilitamise muredega annab võimaluse intrigeerivateks ning kohati ka süngeteks teemaarenguteks.

«Riikliku toe lisamine lühisarjade arendusfaasile on ülimalt tähtis verstapost ja selge signaal, et filmi- ja teleringkonnad väärtustavad aega, mis kulub stsenaristidel osast osasse liikuva sidusa loo kui sarja arhitektuurijoonise kvaliteetsele välja töötamisele,» ütles «Sügaviku» looja, stsenarist Lauri Lippmaa, kes on Šoti filmiakadeemias läbitud stsenaristikamagistrantuuri lõputöö edasiarendamisse kaasanud samalt kursuselt stsenaristid Alexia Fernandez Frasqueti Hispaaniast ja Paul Cahilli Iirimaalt ning loo toimetajana oma õppejõu Nigel R. Smithi Šotimaalt. «Püüame ühtlasi juurutada Eestis seni harvanähtavat stsenaristide toa ehk writers’ room’i põhimõtet, mis eeldatavasti peaks loole lisama süsteemsemat tummisust,» lisas Felt.

Tugeva rahvusvahelise potentsiaaliga krimisarja teema käsitleb reaalse ja digitaalse identiteedi vahekorda ja vastuolusid tehnoloogia kasvava mõju foonil. Teemat avatakse nii laiemalt ühiskonna ja riikide tasandil kui ka kitsamalt üksikisiku mõõtkavas: kui inimene on digimaailma kodanik, siis kuhu ta kuulub, kui vaba ta on või kes teda kontrollib. «Sellisena on tegu kompleksse ja kaasaegse ainesega, mõneti isegi hoiatuslooga,» kommenteeris Tibbo-Hudgins sarja kavandatud esimese hooaja lugu, mis avaneb vaatajale 12 tunniajase osa vältel.

«Hea on see, et autorid on kirjutamise käigus konsulteerinud Eesti e-süsteemi arendajatega, kes peavad süsteemi kitsaskohtadest rääkimist oluliseks,» sõnas Sepp. «Žanri määratlemisel on tegijad lisanud nordic noir’ist tuttavale talvele, külmale ja pimedusele veel ühe komponendi – Venemaa alalise varjatud kohaloleku ning nimetanud selle uue sõnaühendiga baltic noir

Teine toetust saanud projekt on Nafta Filmsi populaarse lastefilmi «Supilinna salaselts» sarjaks arendatav lugu «Supilinna salaselts ja kurgimaffia», millesse produtsent Esko Rips on võtnud kaastootjaks Nina Laurio Soomest (Solar Films).

Kaheksaosalise loo arendamisse panustavad stsenaristide Andris Feldmanise ja Livia Ulmani kõrval ka režissöörid Helen Takkin ja Oskar Lehemaa.

«Supilinna salaseltsi» vaatajamenu (Eestis 92 000 vaatajat, dubleeritud üheksasse keelde, müüdud kümnesse riiki ning näidatud 60 festivalil) loob tugeva eelduse loo edasiarenduseks sarja formaadis, mis lisaks detektiiviloole pakuks mänguruumi nelja väikese peategelase, aga ka kõrvaltegelaste isiklikest probleemidest ja rõõmudest rääkimiseks.

«Tänapäeval toodetakse vähe lastele suunatud kvaliteetseid telesarju, mis oleksid kaasaegselt meelelahutuslikud, kuid kõnetaksid lapsi ka teema ja sisu valikutega,» sõnas Rips. «Toetuse saamine võimaldab pühenduda ennekõike stsenaariumi põhjalikule arendusele, mis on iga hea telesarja peamine eeldus.»

Lugu kõneleb laste kadumisest nutiseadmete pakutud virtuaalreaalsusse ehk teisisõnu kaasaegsest sõltuvusest, mille peamine põhjus paistab olevat üksinduse kompensatsioon ning näiline turvatunne sotsiaalse ebakindluse ees. «See sõltuvus tehakse siin aga füüsiliselt nähtavaks: lapsed sõna otseses mõttes tarduvad, kusjuures silmad nende liikumatutes kehades jäävad kõnekateks ja abi anuvateks. Nii et seiklusliku loo foonil räägitakse siin tegelikult vägagi tõsistest ja ajakohastest asjadest,» ütles Tibbo-Hudgins.

Tagasi üles