Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/12/29/7445505t1ha53b.jpg)
/nginx/o/2018/07/04/7979574t1h65cf.jpg)
- Võrgustunud inimene
- Ülekuulamisprotokoll nutitelefoni robotassistendiga
- Juuksed on juhtmeteks
- Triksteri tembud
Kristel Saan kolis suvekuudeks Vancouverist Eestisse ning avas korraga kaks näitust. Vaal galeriis «I Ate Emptyness Also» ja Stella Soomlaisi stuudios «I Cloud».
«I Ate Emptyness Also» (Ma ka tühjust sõin) jätab otsad lahti, kas «ma» hammustas tühjust muude suupistete sekka või oli teiste seas, kes tühjust sõid. Nüüd võib veel kiusakalt küsida: kes on see «ma», kes tühjust sõi? Ja vastata teise pealkirjaga: «I Cloud» (Minapilv). Moodne enesekuvand – võrgustikust kootud, hashtag’idena kategoriseeritud, eikusagil paiknev ja kõikjal ilmnev – ilma nõela pistmata.
Kristel Saani näitused
«I Ate Emptyness Also»
Vaal Galerii 8.06.-14.07.2018
«I Cloud»
Stella Soomlaisi stuudio 14.06.-11.07.2018
Võrgustunud inimene võib ju ajuti ennast kõikvõimsana tunda, aga tegelikult on ta väga kaitsetu ja abitu. Põhjatust internetist OMA saart üles leida ei ole lihtne. Moodsate andmebaaside miljardite valikutega ei ole inimteadvusel midagi peale hakata. Need on jõukohased ainult võrgurobotitele – web bot’idele. Nende algoritmid voolivad inimese teadvust juba otsimootoritest alates, sorteerides ja toimetades talle pakutavaid vastuseid. Algoritmid suunavad ostuharjumusi, koostavad parima puhkuseplaani, mõjutavad muusikamaitset, valivad sõpru ja riigijuhte.
See polegi ju päriselust väga erinev. Ka elektrieelses maailmas allusid inimeste tunded, otsused ja harjumused mitmesugustele mustritele, mida nad ei olnud valinud, ja orientiiridele, mida nad ise ei märganudki. Tänapäeval aga mõjutatakse neid mustreid palju, palju jõulisemalt, väga teadlikult ja tööstuslikult.
Muljet avaldav on Kristel Saani intervjuu, õigemini ülekuulamisprotokoll nutitelefoni robotassistendi Siriga. Turingi testis kukuks Siri juba esimeste lausungitega haledalt läbi. Kristel Saan tõstatab küsimuse, kas ta on päriselt kohtlane või mängib kohtlast. Raske öelda. Siri keerutab. Seda psühhoanalüüsi võiks veel pikalt jätkata. Minu meelest oleks Siri palju põhjalikuma küberkiusamise kõigiti ära teeninud.
Kristel Saan toetub Yuval Noah Hararile ja räägib data-ismist ehk andmereligioonist, sellest, et «Kuningas Lear» ja gripiviirus on sama andmevoolu erinevad mustrid, mida saab uurida samade töövõtete ja -riistade abil. Et nii üksikisikuid kui ühiskondi on võimalik samade algoritmide abil analüüsida samades valemites, et me oleme väikesed kiibid suures infotöötluse süsteemis, et me oleme nagu bioloogilised juhtmed digitaalses ruumis. See viimane pani mind kõrvu kikitama, sest näituse kinnismotiiviks on juuksed.
Juukseid on juhtmeteks peetud teisteski kultuurides. Kui Delila Simsoni une pealt kiilaks pügas, katkes Simsoni ühendus jumaliku serveriga – ta jäi ilma oma üleloomulikest supervõimetest ja vilistitel oli lihtne ta pimedaks torgata. Eks ole, täiesti stiilne Marveli lugu. Sobib ka Netflixile. Kristel Saani lugudel aga nii kergesti juustest kinni ei saa. Tema kujund on paradoksirohke, provotseeriv ja pagev, kehaline ja virtuaalne korraga. Kinokunstnikuna leiba teenides valdab ta suurt hulka väljendusvahendeid ja teeb lõdva randmega installatiivseid trikke. Oranžid juuksetutid, mille vahelt ta sunnib näituse külastajat läbi pugema, on nagu triksteritest libarebaste sabad, millega jälgi segada.
Kinokunstnikuna leiba teenides valdab Kristel Saan suurt hulka erinevaid väljendusvahendeid ja teeb lõdva randmega installatiivseid trikke.
Kus võimalik, kasutab Kristel Saan orgaanilisi inimjuukseid, mõnikord ka kunstlikke, aga mõlemal juhul näevad juuksed välja täiesti sünteetilised nii värvi kui käsitlusviisi poolest. Tema esteetikas ongi orgaaniline ja sünteetiline sarnased. Ta on teadlik nendevahelisest deemonlikust lõhest, aga ka paradoksaalsest kokkukuuluvusest. «I Cloudi» fotograafilistes ja skulptuursetes etüüdides on kehalise ja virtuaalse vahekorrad lootusetult segi aetud ja ärevaks kistud. Kuni kinoreklaamini: «All that was, will always have been, somehow never again.» (Kõik, mis oli, saab alati olnud olema, kuidagimoodi ei iialgi enam.)
Ebamugava segaduse keerab ta kokku ka pilvede asjus. Õigust öelda tuletab ta piltlikult meelde, et lisaks pilveteenustele, millest suur osa meist aina enam koosneb, on olemas ka täiesti tavalised aurust moodustunud pilved. Needki on omavahel ühenduses ja moodustavad atmosfääri. «Mina» pilv on illusoorne mõiste nii andmeväljade kui atmosfääri vaatepunktist. Märgilise tähendusega on lennukiaknast pildistatud allpool sügavikus laotuv pilvekate, mis kaardub ääretuna silmapiiri taha. Pildi eest on kardinana kõrvale lükatud mustad, minu meelest natuke pettunud juuksed – kus siis see meie «mina» pilv nüüd õigupoolest on?
Osasse Kristel Saani töödesse on rasvaselt sisse tõmmatud pagemisjoon. Kaks meeleheitlikku küsimust – liikuva aabitsa kombel kokku laotud Ameerika kinoreklaami, «Delete entire history?» ja «Sleepwalk away?» – mõjuvad peaaegu traagiliselt. Mõlemal sildil on mustad juuksed sorakil silmade ees. Tegelikke kavatsusi see muidugi ei varja. Samas on saadaval ka juhend elektrooniliste proteeside vaateväljast kadumiseks.
Pagemisjoone kõrval on Kristel Saanil olemas ka toetav köis, salaside, needsamad juuksed, nagu hiiglasetapja Jacki oavars, Rapuntsli pats või nabanöör. Nii kavala sõlmega kahe korvpallirõnga vahele seotuna kui ka üles kõrgustesse kaduvana. Triksteri tembud. Bioloogiliste juhtmetena digitaalses ruumis on meil andmebaasidele ja protsessoritele pakkuda midagi, mida nad mujalt ei saa – hinge. Ja meil on võimalus dikteerida, millistel tingimustel me nendega mängime ja millistel mitte.