Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/07/10/8575835t1h3f0c.jpg)
Kõrgkultuur levib nagu umbrohi. Üks neid pop- ja rahvakultuuri ilmingutest «kõrgemaks» peetud akadeemilisi žanreid, mis kaasajal enam oma tavapärase leviala piire ei tunnista, on ooper. See ajalooliselt ükses Tallinnas ja Tartus vohanud kunstivorm hullutab Eesti inimesi juba mõnda aega regulaarselt ka Pärnus ja Kuressaares, läinud nädalavahetusel langes läbi pikalt planeeritud äkkrünnaku Naissaar.
Mis tähendab, et dirigent Tõnu Kaljuste sajandi alguses avalikuks tehtud ning suurepärase dokfilmi «Vastutuulesaal» (2007, režissöör Priit Valkna) aineks olnud wagnerlike mastaapidega kapriis püstitada ooperimaja saarele, kus pesitseb vaid paar püsielanikku, on saanud teoks. 2006. aastal Naissaarel avatud ning sealtpeale hulga sõna-, tantsu- ja muusikateatri etendusi võõrustanud Omari küün jõudis ooperi järele oodata: Nargenfestivali raames esietendus eelmisel laupäeval Georg Friedrich Händeli koomiline kantaat «Ustav süda, sa loodad tühja» (1707).