Kes ei armasta Händelit, ei armasta muusikat

Georg Friedrich Händeli koomiline kantaat «Ustav süda, sa loodad tühja». Armukolmnurga kaks osalist Arete Teemetsa ja Maria Listra kehastuses. Kohver ei puutu tegelikult asjasse. Foto: Siim Vahur

Kõrgkultuur levib nagu umbrohi. Üks neid pop- ja rahvakultuuri ilmingutest «kõrgemaks» peetud akadeemilisi žanreid, mis kaasajal enam oma tavapärase leviala piire ei tunnista, on ooper. See ajalooliselt ükses Tallinnas ja Tartus vohanud kunstivorm hullutab Eesti inimesi juba mõnda aega regulaarselt ka Pärnus ja Kuressaares, läinud nädalavahetusel langes läbi pikalt planeeritud äkkrünnaku Naissaar.

Mis tähendab, et dirigent Tõnu Kaljuste sajandi alguses avalikuks tehtud ning suurepärase dokfilmi «Vastutuulesaal» (2007, režissöör Priit Valkna) aineks olnud wagnerlike mastaapidega kapriis püstitada ooperimaja saarele, kus pesitseb vaid paar püsielanikku, on saanud teoks. 2006. aastal Naissaarel avatud ning sealtpeale hulga sõna-, tantsu- ja muusikateatri etendusi võõrustanud Omari küün jõudis ooperi järele oodata: Nargenfestivali raames esietendus eelmisel laupäeval Georg Friedrich Händeli koomiline kantaat «Ustav süda, sa loodad tühja» (1707).

Ooperit on Nargen Opera ja Nargenfestival esitanud ka varem, ent seni olid need lavastused – mille hulgas ka Naissaart silmas pidades repertuaari võetud Joseph Haydni «Üksik saar» ning Dominy Clementsi «Valgustatud pimedusejünger» – etendunud üksnes mandril, peamiselt Tallinna Draamateatris, Viinistul ning Noblessneri valukojas.