Pilves, selgimistega omailmad
Tallinna graafikatriennaali peanäituse arvustus!

Dorinel Marc, «Varsti – meeleheiteta maailm» (1999, vinüültrükk). 

FOTO: Anu Vahtra

Veel viimaseid päevi on EKKMis avatud 17. Tallinna graafikatriennaali peanäitus «Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus», mida tasub kindlasti vaatama minna.

Näituse pealkiri on pandud austria psühhoanalüütiku Wilhelm Reichi ebateadusliku leiutise, pilvepurustaja järgi. Reichi arvates oli tema seadeldisega võimalik manipuleerida õhus peituva «orgoonenergiaga», luua selle abil pilvi ja vabastada neis peituv (vihma)potentsiaal. Nii pole näituse pealkirjaks valitud metafoori järgi pilvede purustamine mitte nende hävitamine, vaid lihtsalt mingi teatava intensiivsuse suurendamine. Pilve «purustamine» võib tähendada ka potentsiaali täitumist. Pilv kui protsess, purustamine kui suunatud tegevus. Loodus ja tehnoloogia; intensiivsus vs kavatsus. Tänapäeval on pilvi muidugi igasuguseid – pilves võib olla näiteks ilm, aga ka informatsioon või hoopiski inimene ise.

Tallinna graafikatriennaali peanäitusel on koos väga erinevate kunstnike teosed, millest osa on traditsioonilisemad graafikatööd, teised jällegi seotud graafikaga kaudsemalt või siis üldsegi mitte. Kuraator Margit Säde on siin loonud kireva tähenduste ja motiivide ökosüsteemi. Kui Kumus olev näitus «Mõeldes labürindist» vaatab graafikatriennaali uhkesse minevikku, siis «Pilvepurustajad» pöörab pilgu meie maailma ebakindla tuleviku poole.

Selge on, et iga inimese maailm on tänapäeval teistega rohkem seotud kui kunagi varem – ühendused on nii füüsilised, kultuurilised, ökoloogilised kui ka tehnoloogilised –, ent «Pilvepurustajad» vaatleb seda põimitust teatava ulmelise kõrvalpilguga.

Praeguse valdava olevikumeeleolu kõrvale sigineb (või naaseb?) teatav ajaline mõõde, mida markeerivad kliima soojenemise ja digitaalse tehnoloogiaga seotud hirmud. Näituse saateteksti järgi keskendubki Tallinna graafikatriennaali peanäitus «mitmesugustele omailmadele, mis pakuvad alternatiive «transformatiivsele digitaalsele ühiskonnale» ehk elule «pilves».»

Näib, et näituse kontekstis võib sõna «omailm» mõista kahes tähenduses. «Pilvepurustajate» töid jälgides võib tekkida tunne, et kõik need omailmateated on omamoodi privaatsed või teatud mõttes suletud, esimese hooga on raske neisse siseneda või neist midagi kaasa võtta. Ometi on näituse tööd meeldejäävad ja löövad. Igal kunstiteosel siin on oma minevik, saladus, mingisugune oma sisemus või varjukülg – midagi, mida ma küll ei näe, kuid mis on tajutav ja intensiivne. Omamoodi tormihoiatus.

Eriti vägevalt mõjub selles hoiatavas kontekstis Dorinel Marci suur vinüültrükk «Varsti – meeleheiteta maailm», mis omas iroonilisuses mõjub ühekorraga nii ökoloogilise satiiri kui ka kõheda tehnoloogilise appikarjena. Must pilv selle keskel oleks korraga nagu tundmatu objekt ja ka selle puudumine. On tegu mürgipilve, toksilise meeleheite või hoopiski mingi imeliku lendava taldrikuga?

Suzanne Treister, «ELLUJÄÄJA (F)/SURVIVOR (F)» (2016–2018, 43 joonistust ja akvarelli). 

FOTO: Anu Vahtra

Suzanne Treisteri ulmeliste plakatite seeria «ELLUJÄÄJA (F)» läheneb tehnoloogia ja looduse põimitusele natukene teistmoodi. Kohati justkui isevärki tarokikaarte meenutavad joonistused ja akvarellid ühendavad armsa, optimistliku ja naiivsevõitu lapsepõlvemeeleolu vägeva tehnoloogilis-narkootilise paranoiaga. Tulemus jääb kauaks meelde ning paneb ka teisi töid uutmoodi vaatama.

Sam Porritti «Kiuslik kuu» (2018, alumiinium, laager, tint, mootor, värv, teras) ja Christoph Kelleri sari «Pilvepurustaja» (2012, 16 Cibachrome kujutist). 

FOTO: Anu Vahtra

Müütilist või isegi alkeemilist hõngu on ka Sean Porritti töös «Kiuslik kuu», mis korraga mehhaniseerib ja antropomorfiseerib nii päikese kui ka maa loomuliku kaaslase… Öö ja päev, tõus ja mõõn… hammasrattad. Babi Badalovi toamõõtu installatsioon «WORD WAR THREE» uurib aga globaalseid ja poliitilisi pingeid teksti ja tekstiili kaudu. Õhus on elektrit: võivad puhuda tekst-iilid.

Marje Taska, «Mütoloogilised maastikud» (1985–1988, akvarell, guašš, tint). 

FOTO: Anu Vahtra

Marje Taska «Mütoloogilised maastikud» mõjuvad korraga nii masinlike kui ka arhetüüpsetena. Veel tasuks esile tuua Klaus Lutzi c-trükis fotoseeriat «Almagest», mis (de)stabiliseerib, pingestab ja korrastab, ent mida täpselt, ei ole päris lõpuni näha. Ometi on silmadel põnev. Kokkuvõttes võib öelda, et enamik «Pilvepurustajate» näituse töid loob teatava masinliku, külma koosluse, mis oma füüsilisuse ja käegakatsutavuse läbi rõhutab millegi igavesti salapärase ja intensiivse olemasolu.

Klaus Lutz, «Almagest. Almagest» (2006/2013, hõbeželatiinfoto). 

FOTO: Anu Vahtra

ARVUSTUS

«Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus»
17. Tallinna graafikatriennaali peanäitus
Kuraator Margit Säde
EKKMis 15. juulini

Tagasi üles