Ingmar Bergman püüdis tõde kätte saada iseendast

Ingmar Bergman õpetab 1960. aastate keskel poeg Danielile filmikaamera käsitsemist, taamal Danieli ema ning Bergmani toonane abikaasa Käbi Laretei. Foto: Lennart Nilsson

Laupäeval tähistab maailma kultuuriüldsus ühe 20. sajandi mõjukaima looja, rahvusvaheliselt eelkõige filmimehena tuntud Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäeva. Bergmani linateoseid iseloomustab perfektsus ja väljapeetus, mis algab stsenaariumist ja kaameratööst ning lõpeb hingematvate esitustega näiteansamblilt. Ülemaailmse tuntuse tõi sellele kirikuõpetaja pojale filmikeel, milles kõnelevad pikad kaadrid, detailsed lähiplaanid ja vaikus, realismi julge ning isikupärane segamine sümbolismiga. Bergman nägi oma kinematograafilise ideaalina filmi kui unenägu, kui muusikat, kui kirurgi skalpelli.

Friedrich Nietzsche võrdles filosoofilist mõtlemist eluga kõrgmäestikus. Ingmar Bergman realiseeris seda ideaali kinos, teatris ja kirjanduses. Ta oli alpinist hingemaastiku kõrgmägedel, kes pürgis kompromissitult kõrgeima tipu poole üksnes selleks, et sealt pilguga orgude jäist sügavust mõõta. Peaaegu kogu tema looming otsib vastust modernismi põhiküsimustele: kuidas saada ja jääda iseendaks, kuidas elada ilma jumalata maailmas? Äpardunud armusuhete anatoomia, üksildus, võõrandumine, hoolimatus, surm jne olid nendeks teemadeks, mille juurde ta oma jutustustes, näidendites ja filmides ikka naasis.

Bergmani võib nimetada kui üht paljudest möödunud sajandi teise poole suurtest kunstnikest, kes end ajastuvaimu trotsides siiski ülimalt tõsiselt võtsid. Ent samas on ta üks vähestest, kes suutis seejuures vältida naeruväärsuse karisid, mille otsa postmodernismi lained temast suuremaidki mehi pillutasid. Aastakümnete jooksul kaevasid noored ja vihased filmikriitikud Bergmanile mitu hauda. Aga need osutusid vanameistri loomingu jaoks ikka liiga madalaks ja kitsaks.

Bergmani seob Eesti ja eestlastega eelkõige tema kümme aastat (1959–1969) kestnud abielu väliseestlasest pianisti Käbi Lareteiga. Kuid siinmail pole unustatud ka tema loomingut. Veel sel kevadel oli Eesti teatrilavadel koguni kolm tema tekstide põhjal valminud lavastust: «Saraband» Eesti Draamateatris, «Talvevalgus» Theatrumis ning «Pärast proovi» Tallinna Filmimuuseumis (produtsent Pikk Mari MTÜ). 17. aprillil toimus Eesti Draamateatri maalisaalis «Bergmani päevade» raames vestlusring, millest võtsid osa eelnimetatud teoste lavastajad: Peeter Raudsepp («Saraband»), Madis Kalmet («Pärast proovi») ja Andri Luup («Talvevalgus»). Vestlusringi modereeris ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk.

Kolk: Hetkel Eesti teatrite mängukavades olevate Bergmani lavastuste valguses võiksime rääkida Bergmani fenomenist laiemalt, sealhulgas tema enese vastuolulisest isikust. Esiteks tema omamoodi sotsiaalsest abitusest, mis võimaldas pidada kino- ja teatrimaailma reaalsemaks kui päriselu – see avaldub hästi Madis Kalmeti lavastatud näidendis «Pärast proovi». Teisalt see sadomasohhistlik süvapsühholoogiline suhe mehe ja naise vahel, mis leiab väljenduse Peeter Raudsepa lavastatud «Sarabandis». Ning kolmandaks aktiivne, ent samas poleemiline – kord iseennast tühistav, kord küsimusi esitav – suhe Jumalaga, mida kohtame Andri Luubi lavastatud «Talvevalguses». Kuidas teie Bergmani juurde jõudsite?