«Mamma Mia!» See on jälle kinos!
Aga miks ka mitte, küsib kriitik.

  • «Mamma Mia! Siit me tuleme taas» suudab, mida üks õige järjefilm peabki suutma.
  • Järjefilmis kardetakse korrata esimese osa vigu.
  • Jätkuosa tundub esimesest filmist turvalisem ja tagasihoidlikum.
  • Jätkufilm ei ole palju enamat kui ideaalne kohtingufilm.

Christine Baranski, Amanda Seyfried ja Julie Walters filmis «Mamma Mia! Siit me tuleme taas».

FOTO: Kaader filmist

Vaevalt kedagi üllatab, et menuka muusikali «Mamma Mia!» samanimelisest pompoossest filmiversioonist, mille esilinastusest on praeguseks möödas täpselt kümme aastat, kujunes suvine kassahitt ja lausa fenomen. Filmi tegevus toimus unustamatul maalilisel Kreeka saarel, peaosades särasid tõelised staarid eesotsas Oscari võitja Meryl Streepiga ja selles kõlasid kuulsaimad laulud ansamblilt ABBA, kelle meloodiad võiksid oma rõõmsameelsusega veriseid sõdugi lõpetada.

Tellijale

Pierce Brosnani ja teiste osatäitjate kehvavõitu lauluoskuse ja totralt ülemeeliku stiili pärast ei ole Phyllida Lloydi lavastatud muusikaline menufilm igaühe lemmik, kuid nii võimsalt positiivseid ning päikeselisi filme valmib harva. Üks tõestus selle võlujõust on mu Meryl Streepi jumaldav tuttav, kes vaatas «Mamma Mia!» esimest filmi kinos ainult 44 korda ning on järge vaadanud juba neli korda, et senine rekord ületada.

Tagasi üles