/nginx/o/2016/04/20/5284199t1ha38b.jpg)
/nginx/o/2018/07/23/11031498t1h824b.jpg)
Järjekorras 12. Positivuse festivali lõpetas Nick Cave & The Bad Seeds, kes vanatestamentlike jutlustajate kombel enne hingede lunastamist neid põrguga hirmutasid.
Reportaaž Positivuselt: festival lõppes lunastuse ja katarsisega (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Salacgrīvasse saabudes jääb esmalt mulje nagu oleks Coachella järelpidu Põhja-Lätti kolinud. Lillepärjad, glitter, kehamaalingud - see on Ühendriikidest tuttav karnevalifestival, millega sarnasust toetab ka muusikalise poole järk-järguline aga kindel muutumine.
Kadunud on alternatiivikute lemmik I Love You lava ja Palladiumi telk. Sel aastal ei olnud võimalust komistada kell 21 The Horrorsit vaatama ega avastada kogemata enda uus lemmik post-punk bänd Ida-Euroopast.
Sellest hoolimata on ka nüüd reegliks, et väikese eeltöö põhjal võib pealavalt kaugemale jalutades leida hoopis teise, alternatiivseid pärleid pakkuva festivali.
Avapäevale andis pealaval tugeva alguse NOËP, kes on Eesti muusikamaastikul hõivanud enneolematu positsiooni. Ta on 21. sajandi artist, mees, kes toodab oma nišis - kaasaegses klubimõjutustega popmuusikas - ühe hiti teise järel ja rikub visa järjekindlusega rahvusvahelist õhuruumi.
/nginx/o/2018/07/20/10982499t1ha02c.jpg)
Kui kell 19 Positivuse avapäeval mitusada inimest pealava ees karglema panemine mingi näitaja on - ja seda ta on -, siis on NOËP kindlasti üks suurima rahvusvahelise mõjuga peavooluartiste Eesti muusikas.
NOËP esines Positivusel kolmandat korda ja oli jõudnud väikestest telkidest pealavale. Tema mõnusalt sundimatust jutust oli aru saada, et asjaolu rõõmustas ja üllatas teda ennast ehk kõige rohkem. Live-trummide kaasamisega lisandus sel korral tema muusikasse ka mingi tribal-element, mis andis kavale juurde orgaanilisust ja muutis selle vägagi tantsitavaks. Lisada sinna külalisesinejaks Liis Lemsalu ja edu valem on valmis.
Järgmisena vallutas pealava mässuline Rootsi popp-printsess Tove Lo, kes oli Läti publikust vaimustunud. Ilmselgelt oli tunne vastastikune, sest Tove seksuaalsusest särisev maitsekas popp muutis pealava esise suureks elektropopi tantsupeoks.
/nginx/o/2018/07/20/10985817t1h59c8.jpg)
Jutud sellest, et Tove on «Rootsi muusika tumedaim eksport» eile pealaval end siiski maksma ei pannud. Jah, Tove olekus oli pinget, kuid rohkem sarnasusi on tal Lorde kui lateksis tumeelektroonikaga.
Ilmselt paljude jaoks sai festivali üheks seniseks tipphetkeks suuruselt teisel laval (lakoonilise nimega Other Stage) kell 22 üles astunud Ivan Dorn, kes saabus lavale nagu hüperaktiivne Tommy Cash aga muutus bändi avapaugu järel hoopis mingiks teiseks entiteediks.
Kuidas Dorni esinemist kirjeldada? Kujutage ette, et teie ette astub Ukraina slacker, kes avab suu ja kõlab nagu... Prince. Kinky, funky, imelik. Live-bänd programmeeritud taustadega pumpab kaheksakümnendate stiilis lääneranniku elektrofunki ja kiitsuke Dorn hüppab, väänleb, räpib ja kamandab publikut nagu kogenud marssal.
/nginx/o/2018/07/21/10991916t1h2d35.jpg)
Edasi läheb sett üha higisemaks, tempot kruvitakse üles, lisanduvad house`i elemendid. Basstrumm ütleb otse su seljaajule, et nüüd on aeg üles-alla hüpata, mingit vastuvaidlemist ei ole. Seti lõpus kanaldas Dorn juba puhast Aafrikast inspireeritud polürütmilist hullust, segades kompotti UK garage'i muteerunud basse. Fakt, et enne esinemist toodi igale muusikule oma käterätt, näitab, et bändil oli tõsi taga.
Kuid kirss tordil oli see, et kava ei lõpetanud mitte house-bangerid, vaid tempo võeti paarikümne löögi võrra maha ja Dorn sisenes taaskord oma Prince`i-tsooni, samal ajal kui muusikaline taust oli abstraktsusesse ja jazzi sulav techno, mis paneks suitsutes keldrites inimesed seintest kinni hoidma. Edastan rõõmuga Dorni sõnumit, et publik tema muusikat levitaks. Palun, siin on video. Räägi sõbrale ka.
Reedene peaesineja Years & Years jättis Dorni järel kuidagi suvalise mulje. Bändi solisti koreograafia oli küll muljetavaldav ning taustalauljate kirev geivibe selgelt massist eristuv, kuid muusikalises mõttes nende üheksakümnendate lõpu europopiga flirtiv helikeel suurt midagi ei pakkunud.
/nginx/o/2018/07/21/10995715t1h4325.jpg)
Täiesti ootamatult saabus avapäevale vääriline finaal aga Läti räppari Ansisi esinemisega, kelle kohta on öeldud, et ta on Läti hip-hopi imelik poeg. 15-aastase staažiga Ansis ilmselt mingi kollanokk ei ole, aga tema lavaline olek ja firmamärgiks kujunenud pikk väljaveninud müts andsid sellist imeliku onupoja vaibi edasi küll.
/nginx/o/2018/07/21/11021883t1h7f5b.jpg)
Sel õhtul oli tõsiselt kahju, et ma läti keelt ei oska, sest paistis, et Ansisel on nii mõndagi öelda ja publik võttis seda vastu nagu mõne tänavatarga jutlustaja sõnu. Taustad, oh need taustad, olid aga puhas vanakool. Nagu Wu-Tang Clan. Minimaalsed trummid, madal ja funky bass, lisaks imelikke sämpleid, sireene ja surisevat saehamba sünti.
Väikese Piena svētki lava esine oli paksult rahvast täis, käed olid üleval ka ilma selle tüüpilise «tõstke nüüd kõik käed üles» jututa ja näha võis äratehtud ilmega nägusid.
Ansis ja külalisräpparid toitusid publiku energiast ja utsitasid üksteist laval üha pöörasematele verbaalsetele trikkidele. Lahe oli ka see, et Ansis ei rääkinud laval vist sõnagi inglise keelt. Ühe trueheadi jutlus neile, kes teavad.
Teine päev näitas väsimuse märke
Teise päeva lõunaks ei olnud festivalis enam midagi glamuurset. Ainazi ei ole California ja ligi 30 kraadise kuumaga asenduvad festivalialal neoonhaldjakesed päikesepõletuses põhjamaiste neidudega. Nagu pühvlikari materdavad tolmu sees särgita musklisse pumbatud noormehed. Kellelgi ei ole õieti midagi teha ja igal pool on liiga palav, et end mugavalt tunda. Seetõttu lüüakse aega surnuks käepäraste vahenditega, peamiselt alkoholiga.
The Barr Brothersit vaadates jõudis lõplikult kohale paljukorratud tõdemus, et rockbändide aeg festivalidel on läbi. Põhjus peitub suuresti külastajate keskmises vanuses, mis Positivuse puhul jääb ilmselt kuhugi sinna kriminaalselt alaealise ja varaste kahekümnendate vahele.
Jah, suured bändid tõmbavad publikut aga väiksematel artistidel on pea võimatu end EDMi pealetungi oludes maksma panna. Rock nõuab sageli vähemalt minimaalset keskendumist, EDM aga pakub keskmisele purjus noorele festivalikülastajale oma füüsilisuses pidevat rahuldust.
Seda ei peaks võtma vihase ludiidi heietusena: tehke nagu laupäeva päeval esinenud Mick Moon ja kõik on hästi. Eksperimentaalne trap, hip-hop, post-club esteetika? Aga palun. Huvitav, et üsna vähetuntud Moonil oli väikese lava esine puupüsti täis ja keegi ei paistnud ka siis ära minevat, kui DJ Myspace01 üha eksperimentaalsemaid klirinaid-raginaid puldist välja keeras. Kõlas nagu õhtu Sveta baaris, ainult et pool lava esist moodustasid särgita päikesepõletusega ossid.
/nginx/o/2018/07/22/11025816t1h6dda.jpg)
Üldiselt oli festivali teine päev esinejate valiku poolest üsna kesine. Selgelt on aru saada, et korraldajad on püüdnud raha kokku hoida ja vahetanud tuntud välismaised artistid kohalike bändide vastu. Kõik see aga mõjutab festivali meeleolu, sest kui tavaliselt on olnud põhjust ühe lava juurest teise juurde kiirustada, et näiteks pärastlõunal Future Islandsi vaadata, siis nüüd on tühjad augud festivali kavas pigem reegel kui erand.
Kesisust kompenseeritakse aga tuntud nimede värbamisega, kes peaesinejatena kastanid tulest välja tooks. Kahtlemata olid The Prodigy esinemise eel paljude ootused lakke kruvitud. Kummalisel kombel suutis bänd samal ajal ootustele vastata ja pettumust tekitada.
Jah, ma osalesin Baltikumi suurimas moshpitis. Jah, ma nuuskan endiselt üles keerutatud tolmu tõttu musta tatti. Absoluutseks klassikaks saanud lood «Firestarter» ja «Voodoo People» on endiselt sama head kui 20 aastat tagasi. Aga probleem on selles, et äkki oleks neil aeg pensionile minna, sest bändi uus materjal vastilmuvalt albumilt ei paistnud eriti kedagi kõnetavat. Ja kaua Keith Flint ikka Ikarost mängib, ammu on juba päikeses ära käidud ja tiivad ära põletatud.
Pole põhjust muutuda nostalgiabändiks ja oma pärand ära rikkuda, seda enam et bändi live-esinemistest on kadunud igasugune loomingulisus, mida kompenseeritakse labase rõhutatud agressiivsusega.
Lunastus saabus Bad Seedsiga
Kolmanda päeva hommikul hakkas telkla järk-järgult tühjenema ning nooremate külastajate asemel hõivasid festivaliala vanemad, sageli lastega muusikahuvilised. Rohkem ilmus pilti ka alternatiivsema välimusega inimesi, muutes üldpildi sarnasemaks sellega, mida Positivusel varasematel aastatel on näha olnud.
Kuna järjekorras oli juba kolmas palav päev, istus valdav osa külastajatest varjulises kohas, oodates kuumuse taandumist ja muusikalise programmi algust. Hea pretentsioonitu sissejuhatuse tegi ansambel Mees Inc., mille uimaselt libisevad meloodiad olid ümbritseva letargiaga igati kooskõlas.
/nginx/o/2018/07/23/11031412t1h2105.jpg)
Tardumusest raputas lahti alles Frankie Animal, mis pani suuruselt teise lava ees nii mõnegi puusa nõksuma. Meeldiv üllatus oli Läti bänd Nesen, mis võlus ebahariliku kahe süntesaatori, bassi ja trummide kooslusega välja unenäolisi meloodiaid ja lõhkuvat post-rockilikku katarsist.
Bänd Sūda paistab olevat Läti avalik saladus. Tavaliselt pooltühja Arts and Nature lava esine mäekülg oli bändi etteaste eel tihedalt rahvast täis ja ansambel kutsuti välja ühesskandeerimisega. Esinemine ei jätnud kahtlust, et rahva armastust on nad igati väärt - paiguti koomiline suupill ja trompeti törtsutamine vaheldus nurgeliste ja agressiivsete post-punk kitarridega. Rahvas ei tahtnud bändi kuidagi ära lasta ja tants jätkus ka siis, kui laval vaid ühe pulgaga soolotrummi taoti.
Kuid kõik teadsid, et õhtu saab lõppeda ainult ühte moodi: kohtumõistmise ja lunastusega. Üle lagendiku hõljuva western-klassika saatel astus lavale Nick Cave & The Bad Seeds ja avas ebareaalsete mellotronihelidega ilmselt ühe võimsama kontserdi, mida Salacgriva männid on näinud.
Kava rullus aeglaselt lahti viimase plaadi «Skeleton Tree» lugudega. Kuigi tekkis kahtlus, kas külastajatel jagub tähelepanuvõimet bändi hilisema loomingu filosoofiliste mõtisklustega suhestuda, haaras Cave mitte just kõige vastuvõtlikuma publiku kindlalt pihku.
Kuidas saab üks artist kontrollida lagendikule pillutatud mitmetuhade pealist publikut nagu hüpnotisöör, kes pelga silmavaatega pealtvaatajad hirmunud jäneste kombel taltsutab? Ühel hetkel tegi Cave seda, mida ma Positivusel võimalikuks ei pidanud ja kõndis publiku õlgadel. Ülestõstetud kätega äratehtud inimesed järgnesid talle nagu pidalitõbiste päästjale.
Loo «Stagger Lee» ajaks kutsuti lavale mitukümmend inimest ja Bad Seeds paistis vanatestamentlikku tuld ja raevu täiega nautivat. Multiinstrumentalist ja Cave`i kõrval staarirolli nautiv Warren Ellis käsitles oma elektriviiulit rõõmsa põlgusega, seda Pete Townshendi stiilis igale poole loopides, Cave aga tagus mõnuga lava keskele paigutatud tiibklaverit.
Katartilised hetked vaheldusid kava jooksul mõtisklevamate paladega, mis lasid avalduda Cave`i suurepärasel sõnaseadmisoskusel. Üleelusuuruste artistide asemel avanesid publikule inimlikud, elu näinud mehed, kelle lauludest kumab läbi mingi sügavam tõde. Lahkelt kahe tunni pikkuseks venitatud kontserdi lõpetas tähtede poole näitav «Rings of Saturn», mis naeratavad inimesed sooja Salacgrīva öösse saatis.