Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
OEF on üks väheseid suurfestivale maailmas, kus stagediving on lubatud.Foto: Alvar Loog
Päeval, mil Jumal lõi grindcore death metal'i, loobus ta ilmselt lootmast, et tal õnnestub vormida inimene oma näo järgi, nagu me seda kristliku pühakirja illustreeritud väljaannetest ning Vahitorni ajakirja piltidelt tunneme: heldinuks, kammituks ja kultuurseks.
1980. aastate keskpaigas sündinud grindcore on hardcore-pungi ja varajase death metal’i sohilaps, mille DNAs vibab ühtlasi ringi suur hulk thrash metal'i geene. Grindcore võttis üle missiooni, millega nivelleerunud, kommertsialiseerunud ja etableerunud punk ja heavy metal selleks ajaks enam hakkama ei saanud: testida kuulajate füüsilist, moraalset ja esteetilist valuläve.
Grindcore-ansamblid opereerivad oma loomingus muusika ja müra piirimail, tulistavad salve kiire ja tiheda valanguga pidemeni tühjaks, tunnistamata sealjuures palade lühiduse osas mingit alampiiri. Haruldased pole ka ühesekundilised lood (nt Napalm Deathi krestomaatiline «You Suffer» aastast 1986), mille juurest on kontseptuaalses mõttes peaaegu võimatu kuhugi edasi minna. Sest edasi oleks juba üksnes täielik müra või täielik vaikus, millest kumbki poleks enam rock'n'roll.
Olgugi et leidub ka ülimalt tõsise sisulise (nt poliitilis-humanistliku) sõnumiga grindcore'i, tegeleb enamik selle žanri artiste ühel või teisel moel erinevate abjektidega, pilgutab silma absurdi- ja/või jälkustundele, püüab raputada inimeselt vähemalt mõneks viivuks maha kõik selle, mis seostub koleda mõistega «kultuursus».
Ehkki grindcore'ist pole ükski artist end peavoolu murdnud, on see osutunud nii stiili kui ka skeenena siiski ülimalt elujõuliseks, kujunenud põlvkondadeüleseks nähtuseks. Lisaks teatud soundile ning ammu klišeeks muutunud muusikalisele võttestikule kaasneb grindcore´iga teatav elutunnetus, milles puuduvad (peaaegu) täielikult pungi viha ning mitme metal-žanri (eelkõige heavy metal’i ja black metal'i) paatos. Küll aga annavad selles tooni ülearenenud absurdi- ja groteskitaju ning debiilsuseni elurõõmus nihilism.
Obscene Extreme Festival.Foto: Alvar Loog
Seda kõike on tänaseks juba 20 aastat pühitsenud maailma suurim ning tähtsaim grindcore-üritus – alates 1999. aastast Tšehhis Trutnovis toimuv viiepäevane Obscene Extreme Festival (OEF), mis tituleerib end kui «freak-friendly». OEFi logol on gaasimaskides inglid ja parafraas USA rahadele tükitud lipukirjast – «In Grind We Trust».
Sellel festivalil esinevad eelkõige artistid väljaspoolt traadimuusika peavoolu, peamiselt grindcore-bändid, keda kuhugi mujale eriti ei oodata, kes rikuksid kultuurse rokipeo meeleolu ning kultuurse rokkari soengu, kelle muusika paneb kasvama kuulaja persekarvad.
Obscene Extreme Festival.Foto: Alvar Loog
Lisaks grindcore'ile on OEFi kavas alati olnud näpuotsaga selliseid žanreid nagu death metal, thrash metal, hardcore punk ja crust punk. Kusjuures kahte esimest stiili viljelevate ansamblite hulgast tulevad enamasti festivali peaesinejad, sest grindcore-skeenel tõelisi staare, superstaaridest rääkimata, peaaegu polegi (või kui, siis Napalm Death ja Brutal Truth, kes on saanud tuntuks eelkõige death metal skeene kaudu, mis on kümneid kordi suurem).
Tänavusel festivalil astus üles 85 bändi neljalt kontinedilt ning 26 riigist, kusjuures taas kord oli esindatud mitu sellist eksootilist riiki (nt Nepal, Malaisia, Singapur ja Ungari), kelle artistidel laiatarbe metal-festivalidele tavaliselt asja ei ole. OEFil on kõigest üks lava, mis tingib, et enamik ligikaudu paarikümnest bändist, kes päeva jooksul lavale saavad, peab leppima vähem kui pooletunnise etteastega. Festivali kavas on ühtlasi etteasteid BDSM- ja piercing-artistidelt.
OEF on kullaauk kultuuriantropoloogile välitöödeks, sest selle festivali publik on üritusel peaaegu sama suur atraktsioon kui artistid. Külastajate garderoobist leiab groteskipedaale tallavaid kostüüme ja maske (eelistatud on loomad, superkangelased, pühakud ja puuviljad). Aksessuaaridest annavad tooni gaasimaskid, dildod, rannapallid ja -rõngad, laste mänguasjad ning tualetitarbed (eelkõige kaasaskantavad prill-lauad ja potiharjad). Silmatorkavalt palju kohtab telklas, lava ees ning laval (pool)alasti inimesi.
Obscene Extreme Festival.Foto: Alvar Loog
Kui enamikku metal-skeenest iseloomustab muuhulgas selles osalevate artistide ja kuulajate soov võtta ennast liiga tõsiselt, siis Obscene Extreme selle sündroomi all ei kannata. OEF on rokifestival, kus minul pole õnnestunud siiani kohata ühtegi ilusat ja stiilset rokkarit, ei kammitud juukseid ega läikima hõõrutud neete või nahkpükse – see on üritus, kus pole cool’id ei bändid ega külastajad, kus valitseb trash-esteetika ning karnevali dionüüsiline atmosfäär.
OEF on unelmate üritus esteetiliste erivajadustega metallistidele. Piir artisti ja publiku vahel on seal imeõhuke.Foto: Alvar Loog
Obscene Extreme'i peamine atraktsioon on tema lava, kuhu on oodatud igaüks. Nimelt OEF mitte üksnes ei luba, vaid koguni julgustab stagediving’ut, olles mitme tuhande pealise publikuga ürituste hulgas selles liinis üks väheseid maailmas. Just OEFi moshpit'is ilmnes minu jaoks ka seekord rahvusvahelise grindcore-kogukonna ühtsus: teatud bändide liikmeid võis nii enne kui ka pärast nende endi etteastet näha lava ees kolleegidele kaasa elamas, nii et ninast veri väljas.
OEF on üks väheseid suurfestivale maailmas, kus stagediving on lubatud.Foto: Alvar Loog
Ning kui enamikku maailma suurtest rock- ja metal-festivalidest on nii artistid kui ka publik viimasel ajal üha sagedamini süüdistanud liigses kommertslikkuses ja korporatiivsuses, siis OEFil seda probleemi pole: seda üritust ei korralda lipsudega ärimehed kuskilt suurlinna pilvelõhkujast, vaid inimesed skeene seest. Kusjuures peakorraldaja Čurby sadas mulle ühel tänavuse festivali kontserdil lava ees stagedive'ides kaela.
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
