R, 9.12.2022

Programmipealik folgist: «Muusikat ei tohi ketšupiga üle valada»

Margus Haav
, reporter
Programmipealik folgist: «Muusikat ei tohi ketšupiga üle valada»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Viljandi folgi programmipealik Tarmo Noormaa leiab, et suur töö on festivaliga ära tehtud, nüüd saab ka uusi asju proovida.
Viljandi folgi programmipealik Tarmo Noormaa leiab, et suur töö on festivaliga ära tehtud, nüüd saab ka uusi asju proovida. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna algab Viljandi pärimusmuusika festival, järjekorras juba XXVI. Festival peab vaikselt laienemisplaane ning kui enamasti mõeldakse, kuidas piiri tagant artiste tuua, siis Viljandis tegutsetakse ka selle nimel, et naabermaadest siia rohkem publikut jõuaks. 

Festivali programmipealik, pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa selgitab, kuidas sünnib Eesti vanim ja suurim folgipidu.

Tarmo Noormaa, kas vahel on veidi kahju ka, et kogu see kupatus on kuidagi suureks paisunud.

(Naerab) Ei ole küll sellist mõtet tulnud, pigem võiks veel suurem olla. Sellisel muusikal on kõvasti potentsiaali. Ägedaid artiste on Eestis ja mujal maailmas ning ma tunnen missiooni neid publiku ette tuua. Mida rohkem inimesi, seda põnevam ja suurem on väljakutse.

Kui võtta suurus kriteeriumiks, kas festival on nüüd oma parameetritelt kenasti paigas või annab veel paisuda?

Tahaks küll väga. Järgmisel-ülejärgmisel aastal proovimegi tuua kindlasti rohkem välispublikut eelkõige Soomest, Lätist ja Rootsist. Nendes suundades me praegu vaatamegi. Tahame proovida ka seda, milline fiiling tekib siis, kui Viljandi linna rohkem kasutusele võtta.

Muusikat on praegu erakordselt palju ja uusi artiste tuleb samuti iga päev juurde, teeb see programmi koostamise natuke raskemaks ka?

Ma just vaatasin vanu Viljandi folgi saateid ETV arhiivist - 1995, 2000 ja 2005. Tore oli näha, kuidas Ants Juhansoni käest küsiti, et kuidas see esinejate leidmine siis käib. Ants rääkis, et noh, eks aasta alguses saadame kirjad välja, et kas tahaksite meile esinema tulla ning kui vastavad, siis saame ehk kaubale.

Vaatasin ja mõtlesin, et vau, praegu ei kujuta küll ette, et saadan kirja välja ja ootan, et kas ja mis nad vastavad ning kas kirja üldse kätte saavad. Protsess on hoopis teistsugune. Artist on hästi ligipääsetav. Igaüks võib teha kodulehe, laadida oma looming Facebooki ja YouTube-i üles ning pealegi on kõik see omavahel lingitud.

Kui hakkad mingit liini mööda surfama, siis leiadki kõik žanri põhitüübid üles. Väga kihvt on sellist detektiivitööd teha! Ja kui ta lõpuks publikule meeldib ka... Siis on küll tunne, et sai head tööd tehtud.

Kui aktiivselt muusikud viimasel ajal ennast ise festivalile esinema pakuvad?

Kolm kuni kuus pakkumist tuleb iga päev.

Tohoh! Kust nad pärit on, kohalikud?

Ikka välismaalt põhiliselt. Eestist saadetakse plaat, helistatakse või kutsutakse kontserdile.

Mis lavale pääsu otsustab, mis lõpuks määravaks saab?

Igal laval on oma spetsiifika. Suurel laval on omad eeldused. Sinna on jube raske näiteks mõnda seto memme laulma panna, kuigi ta kindlasti vääriks seda. Memm on siiras ja osa meie traditsioonist ning paneb veel paueriga ka, aga olukord on tema jaoks lihtsalt liiga võõras, et ta saaks seda nautida.

Kui traditsioonidest rääkida, siis väga paljudes kultuurides ei olegi üldse sellist kontserditraditsiooni nagu meil. Esinetakse kuskil pulmades, lõkke- või külaplatsil, rongkäigus või rituaalidel.

Suure lava artist peab olema harjunud sellise esinemiskohaga, vahet pole, kas ta on laval üksi või mitmekesi. Artist peab olema veenev ja mängima südamest.

Mulle tundub, et festivali korraldajad ei püüa enam nii põhjalikult esinejaid kontrollida, valiku tegemine on nagu mingist krambist lahti saanud. Kümne aasta eest poleks nii mitmedki tänased festivaliartistid pääsenud lavale lähemale kui sada meetrit!

Sul on õigus. (Naerab) Kümme aastat tagasi me oleks paljude kohta tõesti arvanud võib-olla, et see on traditsioonist liiga kaugele minek.

25 aastat tagasi alustati pärimusmuusika taastamisega, Viljandi elustamisaparaadiks oligi meie festival. Siis jälgiti pingsalt, et pärimuse iva oleks hästi väljapaistev ja publik ei laseks ennast petta teiste stiilide mõjutustel. Selles vaimsuses kasvas üles mitu põlvkonda muusikuid. Nad on juba väiksest peale õppinud nii festivalil, vanemate käest kui ka muusikakoolis, et pärimus on jube oluline. Võib-olla me ei pea enam nii palju muretsema, see tunnetus on Eesti rahval juba olemas. Suur töö on ära tehtud.

Me olemegi hakanud rohkem muusikuid usaldama. Nad on head ja väärt võimalust katsetada. Kui katsetus meeldib rahvale, siis jääb ta ellu.

Huvitav, kas magamistoaträpparid ka kunagi Viljandi festivalile jõuavad? Kas näeme Nublut kunagi Kaevumäe laval?

No ma ei tea. (Lõbusalt) Räägime sellest kümne aasta pärast! Võib-olla. Ma vaatan palju muusikute tausta. Kui ma näen, et bändis on viis tüüpi ja kolm nendest on pärimusmuusikas täiesti kodus, siis ma usaldan neid küll. Ma tean, et nad on asjaga põhjalikult kursis. Kui tunned mõnda stiili, siis sa ei eksi teelt. Muidu tulebki selline fusion, mida keegi ei taha kuulata. Kultuurijärjepidevus ei tohiks jõnksu teha.

Hiljuti kuulasin just omaaegset kuulsat kodumaist fusion-kollektiivi, no küll olid head pillimehed ja kui mõttetult tühi muusika!

Võivadki olla supermuusikud, aga kui ei kõneta, siis pole tõesti midagi teha. Kui ma kuulen klaverimängu, siis muutub asi kohe ebahuvitavaks, muusika oleks nagu ketšupiga üle valatud. Ega pillis tegelikult olegi küsimus, küsimus on selles, kuidas mängitakse. Palju lihtsam on pildile pääseda värskema kõlaga.

Uutest bändisest ja värsketest kõladest rääkides, tänavu proovite esimest korda lavale tuua start-up korras loodud noored kooslused. Kuidas neil – uhh kuidas mulle küll ei meeldi see termin start-up – aga jah, kuidas neil läinud on?

Meil oli sellel asjal alguses teine nimi ka muide! Olen aga sellega nüüd ära harjunud. Selline mõte, et uusi ideid saab niimoodi arendada ja ellu kutsuda on ju lahe. Võtsime selle majandusmudeli muusikasse üle.

Meile tundus, et pärimusmuusikas on uusi bände liiga vähe ja üldse nende liikmed korduvad. Noori muusikuid on aga küll, peab neid kuidagi utsitama! Meil noorte bändide konkurss juba on, mõtlesime, et kuidas veel vurtsu juurde anda. Nii mõtlesimegi, et teeme ise bände. Anname juhendaja, prooviruumi ja esinemisaja. Siis näemegi toote esitlust!

Et nagu muusikaline liftikõne?

Täpselt! Kohe on näha, kas kõnetad publikut või mitte. Sul on idee ja väljund ühes paketis. Vormi aga kolme kuuga kontsert valmis! Neli start-up’i esineb nüüd meil rohelisel laval. Olen proove käinud vaatamas, väga põnev.

Räägime lõpetuseks tulevikust. Kui mõelda sellele, et püüate publikut naaberriikidest, siis kas või loota, et selline kontseptsioon, kus toote kohale sõna tõsises mõttes globaalse staari nagu tänavu Bombino saab mingil hetkel traditsiooniks?

Jah, tahame selliseid tuua kohale veelgi enam. Nad ei ole staarid juhuslikult, nad ongi väga head. Hea küll, nad on kallid, aga võib-olla ongi festivalil selline mastaap, et me saame seda lubada. See suund jätkub ja mitte ainult ühe niisuguse nime, vaid juba paari-kolmega järgmisel aastal.

Märksõnad
Tagasi üles