Udmurdi lavastaja imeline ilm
Teatriarvustus Jaak Allikult!

Liisa Pulk ja Mirtel Pohla lavastuses «Pikse pill».

FOTO: Mats Õun

Me lahkume teatrietenduselt tavaliselt mingi kindla tundmusega. Igatsetud katarsist esineb harva. Kuid emotsionaalne vapustus, mõttesse vajumine, äratundmisrõõm või hea tuju on kindlasti soovitavaiks ja teinekord ka kogetavaiks tundeiks. Sagedamini tunneme küll nõutust, igavust ja pahameelt raisatud aja ning raha pärast.

Udmurdi lavastaja Damir Salimzjanovi mõlemalt Eestis tehtud lavastuselt olen ma lahkunud tundega, mille võtab hästi kokku noore põlvkonna viimase aja lemmikhinnang «lahe!».

Tellijale

Jaak Allik kirjutab: «Külalislavastaja on esile kutsunud meie näitlejates imelisi muundumisi. Nii Mirtel Pohla kui Liisa Pulk on suurel ja väikesel ekraanil tehtud rollidega võitnud suure tuntuse... ning jõudnud neis ka enesekorduse piirini. Seekordsed õekesed, kullaketrajad Olvi ja Helmi, on tehtud aga nagu mingist hoopis teisest lõngast – julgelt ja huvitavalt.»

Tagasi üles