Filmiarvustus «Kuidas pidudel tüdrukutega rääkida»: tulnukate punk

Kaader filmist «Kuidas pidudel tüdrukutega rääkida» Foto: tootja

«Kuidas pidudel tüdrukutega rääkida» on kummastav, aga lõbus segu 70ndate pungist, Londoni tööstusrajooni igapäevast ja Neil Gaimani ulmest. Tegevustik läheb käima, kui noored ja möllavate hormoonidega punkarid otsivad ööpimeduses pidu ja satuvad juhuslikult veidra väljanägemisega seltskonna olengule. Esialgu peavad nad neid California turistideks ent siis selgub, et tegu on maaväliste kolooniatega.

Peategelane, lihtsa äärelinna üksikema poeg Enn (Alex Sharp) kohtub maavälise tüdruku Zaniga (Elle Fanning), kes tahab oma koloonia reeglitesse rohkem vabadust. «Tee minuga veel punki,» ütleb ta Ennile, kui ta saab 48 tunniks loa lahkuda oma kaaslaste juurest. Nüüd hakkab hargnema intergalaktiline armastuslugu, kus ei ole enam selge, kes on rohkem inimene, kas punkar või tulnukas.

Huvitaval kombel mõjub maaväline olend rohkem punkarina kui punkarid ise. Zan ihkab vabadust oma ahistavast maailmast, kus kõik koloonia õed ja vennad on surutud rangetesse kastidesse. Individuaalsust kuulutatakse kooris skandeerides. Ühtlasi söövad iga elutsükli lõpus vanemad oma lapsed ära. Zan on lapselikus vaimustuses pungi vabaduseihalusest ja kogemata avaldub kohalikule pungikuningannale Boudicea’le (Nicole Kidman) ka tulnuka punklaulja anne. Ehkki Zan seikleb koos Enniga Londonis, et pungi ja maise elu kohta rohkem teada saada, õpib inimene tulnukalt lõpuks inimeseks olemise kohta rohkem.