Varblane, igavene vastumägeronija

Luuletaja Hannes Varblane näitab oma heliplaadikogust biitlite kaheksandat plaati «Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band». Foto: Margus Ansu

Siin vaadeldav Varblane ei ole turu- või koduvarblane, vaid Hannes Varblane! Tartu Varblane, kes oma olemasoluga kannab edasi sama Tartu vaimu, mida esindasid kord Sass Müller ja Johnny B. Isotamm, Juhan Tomingas ja Jaan Unt. Kui mõned ühe sugupõlve nimed esile tuua.

Lendama pole Hannes eriti kippunud, ehkki gravitatsioonitung teda suuremat ei häiri. XXI sajandil lendas ta siiski kaks korda (2002 ja 2015) Ilmamaa saadikuna üle Euroopa ja käis ära ilmavallas, viimati toeks Mirjam Lepikult.

Tiivad igatahes kandsid, hästi kandsid! Ometi on mees ise rohkem ronija tüüpi ja trügib sõna jõul luulekuristiku servalt visalt ülespoole, lootmata suuremat riimile või mõnele muule vigurile. Samas on riimid täpsed, aga Varblase vabavärss ikka vanamoodsalt rütmiline (biitrütmis, kui soovite). Ta ei kipu proosat värssidesse murdma ja just see teeb luuletusest luule!

Ent mingem ajas tagasi, asjade algusse. Aasta oli 1967, kui ühe Viljandimaa kooliõpetaja ontlik poeg Hannes lõpetas reaalkallakuga Nõo keskkooli, mis oli toonase noore intelligentsi taimelava, kaotas ühes sellega liigse ontlikkuse, pühendus kunstile ja humanitaariale ning hakkas ennast luulekeeles väljendama. Nii elas ta läbi oma «esimese üksinduse aega», mida ise hiljem nimetab taarnateeks.