Kingitud hobuse suuvooder
Lavastuse «Kostja ja hiiglane» arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Tammearu president Konstantin Pätsi rollis lavastuses «Kostja ja hiiglane».

FOTO: Jaanus Lensment

Mart Kivastiku ja Aleksandr Ogarevi «Kostja ja hiiglane» ei ole tavapärane realavastus Eesti teatris. Paratamatult tuleb pähe võrdlus NO99 «Ühtse Eesti suurkoguga», kus sündmus hakkab meedias toimuma juba enne teatrisaali jõudmist. Kahe projekti sarnasuseks on asjaolu, et grupp inimesi on laua taga välja mõelnud midagi, mis hakkab meedia vahendusel elama oma elu. Fookus on jõuliselt suunatud kunstiteoselt eemale ning manipuleeritakse selle mõjuga.

Lugedes Eesti Päevalehe toodetud tohutu hulga artiklite ja nupukeste kommentaare, on selge, et enamik neist arvajatest pole lavastust näinudki. Neid huvitab ikka seesama küsimus: kas siis Päts oli süüdi või mitte? Paljusid ei huvita isegi see küsimus, sest neil on alati olnud ja on ka nüüd kindel vastus olemas, praegu annab meedia lihtsalt võimaluse meelt avaldada.

Samamoodi on lavastuse suhtes käitunud ka tunnustatud poliitikutest ja ühiskonnategelastest arvajad – nemad on lavastust näinud ning korrutavad tegijate poolt õhku visatud sõnumit, et Päts oli märter, ja nõuavad lavastusele eripreemiaid («Toomas Lepp Pätsi lavastusest: Mida sai sõda alustava hiiglase vastu reaalselt teha üks miljon, kelle president oli heasüdamlik maainimene?», Delfi, 28.07.2018).

Tagasi üles